Kodune arvutivõrk
Siis tuli internet ning arvutid said modemi abil mitte ainult üksteisega suhelda vaid ühenduda läbi keskarvuti internetiga.
Tänaseks oleme jõudnud sinna, et koduinterneti jaoks ei ole kaablit enam vaja — ühendumiseks on olemas Wi-fi. Tõlgituna tähendab wi-fi ehk wireless fidelity “juhtmevaba kooslust”, erinevate seadmete juhtmevaba suhtlemise standardit.
Tegelikult jõuab enamus juhtudest internetiühendus ikkagi kaabliga sinuni, sinu majani või korterini ja siis on sul selle kaabli otsas wifi seadeldis.
On ka võimalus, et internet jõuab juba majja wifina, näiteks minul on selline olukord. Maja on tsentraalsetest kommunikatsioonidest nii kaugel, et kuidagi ei ole rentaabel minu majani kaablit vedama hakata.
Ja nüüd ongi nii, et küla keskel on suur kõrge wifi antenn ja minu kõige kõrgema männi otsas samuti. Sisuliselt saan oma pisikeses mõne majaga alamkülas sülearvutiga nii ringi jalutada, et mul on koguaeg internetiühendus olemas.
Kodusest arvutivõrgust ehk intranetist rääkides näebki võrk välja selline, et majja tuleb internet ning majas on seade, mis jagab seda erinevatele arvutitele/seadmetele.
Näiteks liitud internetiühenduse pakkujaga ning saad nii ühenduse kui wifi seadme, seadistad selle karbi ning ongi väike koduvõrk. Wifi karbi seadistamise all pean ma silmas seda, et soovitav on oma kodune võrk wifi seadme poolt pakutavate võimaluste piires kaitsta. Kui sinu arvutipark koosneb ühest või kahest-kolmest sülearvutist, võibki koduse võrgu jaoks ühest wifi karbist piisata. Kui sul on aga näiteks tegemist kahekordse raudbetoonist majaga ja wifi levitaja on alumisel korrusel, võib juhtuda, et ülemisel korrusel on traadita ühenduse leviga probleemid. Ja juba sul ongi kahte wifi seadet vaja, ning need võiks omavahel ühes rütmis töötada, et arvutiga ühest “võrgust” teise liikudes suudaks ka arvuti wifi osa lihtsalt õigele lainele häälestada.
Wifi on mugav, kaabel on stabiilsem — kus mida siis kasutada?
Kui sa maja projekteerid või planeerid, siis on sul üldjuhul mängureeglid teada — tahan just niipalju tubasid ja neil on üks või teine funktsioon.
Tänapäeval kodu arvutivõrgust ja samas kontekstis audiost, videost, koduautomaatikast ning põhimõtteliselt kõigest elektroonikat sisaldavast rääkides, ei ole see planeerimise osa sama lihtne. Arvutid proovivad kõike teha, plaadimängijad tahavad arvutid olla, fotoaparaat proovib juhtmevabalt pildid arvutisse/printerisse saata, printer üritab ise internetist tindikassetti tellida jne.
Kuigi erinevaid seadmeid ja tehnilisi nüansse on palju, siis üldine suund tundub ikkagi olema selline, et majas on üks server ehk keskarvuti, mis sisaldab enamuses sinu audio- ja videofaile ning tegeleb kõige muu informatsiooni kogumise ja presenteerimisega. See server ei pea wifi võrgus olema, selle jaoks võib ju vana hea võrgujuhe olla, ning juhe võib olla ka nendes kohtades, kuhu oled teleka- või audiokeskuse planeerinud.
Vähemalt minu maja projektis on enamus kohad, kuhu tuleb voodi või diivan või telekas/võimendi, ette planeeritud. Nendes kohtades võib võrguühendus kaabliga olla ning lisaks kaablile plaani ka wifi seadmed, nii majja kui ka selliselt, et levi oleks majast väljaspool.
Juba täna on võimalik osta ilmastikukindlas karbis sangaga purki, mis oskab üle wifi võrgu serverist muusikat küsimas käia või hoopis internetiraadiot mängida.
Juhtmevabad seadmed tulevad ja sellest me ei pääse. Täna on aga kaabel veel täitsa tegija ja kui sul majakarp alles alasti ning kaabeldustööd käivad, pane lisaks muudele juhtmetele ka peotäis võrgujuhtmeid — raha see märkimisväärselt ei kuluta ning kui ka viie aasta pärast ühtegi juhtmega võrku ühendatavat seadet ei ole, ei sega need pesad seinas kedagi. Seniks on sul aga statsionaarsetes võrku vajavates kohtades stabiilne ühendus.
