Nimelt käis see nädalas ligi 15 minutit ette. Minu küsimuse peale, et mis selles katkises kellas erilist on, ütles isa, et laevas on navigeerimiseks väga oluline teada täpset kella ja selle jaoks ongi kasutuses
kronomeetrid
— kellad, mis käivad ülitäpselt.

Ma ei saanud päris hästi aru, kas minu kulul tehakse nalja või mitte, sest kell käis ju täitsa valesti ja igal nädalal pidin seda õigeks sättima. “Jah, meie kell käib küll ette, aga teeb seda täpselt murdosa sekundi pealt alati ühtmoodi”, rääkis isa ja ütles, et see ongi tavalise kella ja kronomeetri vahe.

Kronomeetrile antakse igal aastal pass, kuhu on kirja pandud, kui palju see mööda käib. Kindel võid olla, et see “viga” on alati ühesugune. Mida sellest loost õppisime on nimelt see, et tähtis on stabiilsus. Kui asjad toimivad stabiilselt, on hea, sest ebastabiilsed asjad on tüütud.

Ah jaa — räägin tegelikult ikka veel majast ja kaablitest ning arvutitest ja õigupoolest sellest, kuidas tulevikus muusikat kuulame. Ma olen keskmisest inimesest kordades rohkem elektroonika ja arvutitega kokku puutunud ning julgen kõva häälega väita, et arvutid ei ole stabiilsed. Arvutid, ja mõnes mõttes kogu digitaaltehnika, on üks igavene tüütus.

Digitaalne on olemuselt jah/ei. Kui analoogsignaal on sujuvad lained, siis digitaalsignaal koosneb nullidest/ühtedest, jahhidest/eidest, impulsidest jne — nimeta kuidas tahad.
Minu jaoks kõlab digitaalne tehnika asjana, mis on stabiilne. Võiks ju arvata, et kui kogu süsteem on ülesehitatud kahele väärtusele- null või üks, siis see töötab palju stabiilsemalt kui analoogtehnika, mis koosneb lõpututest väärtustest, lainetest või nivoodest.
Mingil põhjusel on asi hoopis vastupidi — vana hea transistorraadio töötas tänapäevasest arvutist palju korrapärasemalt. Raadio ragises alati ühtmoodi, ja sa teadsid seda ette, mis omakorda lõi stabiilse olukorra ning üllatusi ei olnud. Arvutitega on aga vastupidi — kõik töötab suurepäraselt, kuni mingil hetkel jookseb kogu süsteem täielikult kokku ning seda alati erinevalt ning erineval ajal. Kui nüüd arvestada, et pea iga asi, millel juhe küljes, sisaldab ka arvutit, siis elame me väga ebastabiilses maailmas.

Digitaalne lähenemine ja arvutid on aga mõnes mõttes väga head asjad. Kui sinu muusika ja pilt on digitaalsel kujul, on sellega ääretult mugav ringi käia. Kuidas, kus ja mida kuulata või vaadata, on kinni ainult sinu enda fantaasias. Mina näiteks olen näppida saanud sellist kodu meediakeskust, kus ühes kohas oli keskus, sisuliselt üks suure kõvakettaga arvuti ning igas toas oli väike “purk”, mis oskas keskusest omale vajaliku muusikat võtmas käia. Seda süsteemi oli muljetavaldavalt mugav kasutada.

Kuid nüüd stabiilsuse juurde tagasi.
Me peame sellega leppima, et juba täna on enamus seadmed protsessorite ja arvutitega juhitud. Selleks, et need kõik stabiilselt töötaksid, peab kasutama võimalikult palju järgiproovitud ja toimivaid lahendusi. CAT5 kaabel on kindlasti üks asi, mis on natukenegi toimiv teema.

Tänapäeval on hirmus popp kõik asjad omavahel juhtmevabalt suhtlema panna, kuigi enamus tootjaid üritavad rääkida ühtsetest standarditest ning kasutada ühesuguseid termineid, ei ole elu nii proosaline. Kirjade järgi ühte ja sama tehnoloogiat kasutavad seadmed ei suuda päris tihti reaalsuses toimivalt suhelda. Küll aga on enamus tootjad oma järjekordsele elektroonilisele abimehele külge pannud CAT5 kaabli pesa, sest see ei maksa midagi, see on kauaaegne standard ning mis põhiline — see on stabiilne.

Minu veendumus on — pange juhtmeid, pange kohe igale poole, sest juhtmed on head.