Ülo Mattheus: Ilusate asjade püha

Suure Neljapäevaga algavad lihavõtted on jõulude kõrval kindlasti ühed ilusamad pühad kristlikus kalendris, mida ka aktiivselt tähistatakse. Sest inimestele meeldivad ilusad asjad. Nagu näiteks kirjud kanamunad. Nii tore on neid värvida ja kokku koksida. Või tuua tuppa pajuoksi ning saata sõpradele tibude ja jänkudega e-kaarte.

Ilusad asjad asendavad koledaid asju, nagu Jeesuse piinamine ja ristilöömine või siis esmasündinute tapmine Jumala poolt ajal, kui juudid olid Paabeli vangipõlves Egiptuses. Esmasündinute tapmine oli üks kümnest Egiptuse nuhtlusest, mis pidi veenma vaaraod juute vabastama. Et surmaingel heebrealased ära tunneks ja neid säästaks, tuli tappa isane tall ja määrida tema verega heebrealaste majade uksepiidad. Kui surmaingel nägi uksepiidal verd, läks ta heebrealastest mööda. Pärast selle nuhtluse täideviimist lasi vaarao juudid vabaks. Seda päeva märgivad juutide kalendris paasad ehk hapnemata leibade püha, mida tähistatakse piduliku söömaajaga. Juutide paasapühad ja kristlaste lihavõtted langevad kokku sel lihtsalt põhjusel, et Jeesus hukati paasapühade aegu.

Asjade ilustamine on inimese loomuses, sest õudus ju muserdab. Võib-olla seepärast on katoliikluses palju olulisem Neitsi Maarja kuju, kes asub enamasti peaaltaril, samas kui ristilöödud ja ärapiinatud Kristus on peidetud kuskile varjatud kirikusoppi. Muuhulgas sümboliseerib neitsi Maarja emadust ja sündi ning tihti kujutatakse teda Jeesus-last imetamas. Võib-olla see on ka üks põhjusi, miks katoliiklikes maades on sündivus palju suurem. Neitsi Maarja eeskuju nakatab, samas kui ristilöödu inimese kuju mõjub alateadvusele just vastupidi — paneb end tõrjuma, tekitab õudu. Vähemasti minus. Ilmselt tuleneb see minu liiga suurest kujutlusvõimest.

Seepärast meeldivad mulle ilusate asjade kõrval ka ilusad teooriad. Üks neist ütleb, et Jeesus ei surnudki 33-aastasena ristipuul, vaid loomulikku, vanadussurma umbes 80-aastasena. Minu silmis ei kahanda see vähimalgi määral ei Jeesuse õpetuse väärtust ega kristluse autoriteeti. Ka Buddha suri 80-aastaselt, kuigi mitte loomulikku surma, vaid seenemürgitusse. Muhamed lahkus 62. eluaastal haiguse tõttu. Hoopis rohkem eluaastaid jagas oma prohvetitele Vana Testament: Mooses oli surres 120-aastane ja esimene heebrealane Abraham, kes on oluline tegelane kõigis kolmes judaistlikus religioonis, elanud koguni 175-aastaseks.

Niisiis ei kahanda pikk eluiga kaugeltki ühe õpetuse väärtust. Kristluse puhul, tõsi küll, satume vastuollu selle õpetuse põhidogmadega, et Kristus suri ristil, tõusis seejärel üles ja lunastades nii kogu inimkonna. Teisalt pole see ju mitte Jeesuse enda õpetus, vaid apostel Pauluse tõlgendus. Paradoksaalsel kombel kujutabki kristlus endast suuresti just Pauluse õpetust. Millest Jeesus täpselt rääkis, sellest teame me tunduvalt vähem, sest ise ta enda sõnu kirja ei pannud. Kõige algupärasemal kujul on Jeesuse ütlused esitatud tõenäoliselt Tooma evangeeliumis, milles on ka juudikristliku perioodi kihistusi. Uku Masingu arvates sisaldab see ülestähendusi, mida on tõenäoliselt kirja pannud Jeesuse vend Juudas Toomas nende ühiste rännakute ajal. Samas ei ole selles evangeeliumis ei Jeesuse kannatuslugu ega ka ülestõusmist. Äkki mõtles Paulus need välja? Ja kui mõtles, siis miks?

Väidetavalt kohtas Paulus Jeesust kaks aastat pärast tolle ristilöömist Damaskuse lähistel. Jeesuse pikaealisuse propageerija, sakslasest religiooniuurija Holger Kersteni arvates oli just see too salapärane põhjus, miks kristlaste suurimast tagakiusaja Saulusest sai Paulus. Uue Testamendi järgi kukkus Saulus Damaskuse juures valgusest pimestatuna hobuse seljast maha ja nägi Jeesusest vaid nägemust. Kersten on aga veendunud, et see oli elav Jeesus, kes avaldas Paulusele sedavõrd suurt mõju, et temast sai Jeesuse kõige pühendunum jünger. Võib-olla just seepärast, et Jeesuse kaitsta, lõi Paulus uhke müüdi tema ülestõusmisest ja lahkumisest taevastesse sfääridesse. Sest „ülestõusnud” Jeesust ei hakka ju keegi otsima ega taga kiusama.

Peamiseks tõestusmaterjaliks Jeesuse ellujäämise kohta on Kersteni arvates Torino surilina. See on lina, millesse Jeesus väidetavalt mähiti pärast tema ristilt mahavõtmist ja millel on säilinud Jeesuse keha kujutis. Kersteni arvates osutab see kujutis, et Jeesust ei mähitud surilinasse mitte nii, nagu juutidel oli kombeks mähkida surnuid, vaid nii, nagu oleks see mähitud ümber elava inimese veritsevate haavade. Jeesus võeti ristilt maha samal ristilöömise päeva õhtul ega murtud tema jalaluid, nagu ristilöömise puhul tavaks. See võimaldas Jeesusel hiljem oma jalgadel, Joosepi ja Nikodemuse poolt toetatuna, kaljuhauast minema kõndida. Pärastpoole kohtavad Jeesust nii Maarja Magdaleena kui ka Jeesuse jüngrid. Luuka evangeeliumis ütleb “ülestõusnud” Jeesus oma jüngritele otsesõnu, et ta pole mingi vaim, vaid luust ja lihast inimene. Tõestuseks sõi Jeesus ka küpsetatud kala, sest surnud ju ei söö (Luuka 24, 38-43).

Mõistagi ei saa ei Kersteni uurimust ega teisi sellelaadseid käsitlusi võtta puhta kullana ja veel vähem teadusliku tõestusena, vaid pigem Jeesuse elu ühe võimaliku tõlgendusena, ja miks mitte ka ühe müüdina teiste samasuguste kõrval. Kersteni lugu räägib meile Jeesuse õnnelikust pääsemisest ja tema edasistest rännakutest Süürias, Väike-Aasias, Pärsias ja Indias ning tema matmisest Indias Srinagaris, kus asub väidetavalt ka Jeesuse haud. Selle müüdi kohaselt elas Jeesus põhilise osa oma elust Kašmiiris, kus teda tunti Yuz Asafi nime all kui pühakut ja jutlustajat. Teiste allikate kohaselt olnud temaga kaasas ka ta ema Maarja ja naine Maarja Magdaleena, kes sünnitanud talle palju lapsi.

Indias on Jeesusega ja Maarjaga seotud hulganisti kohanimesid. Arvatavalt pajatab Jeesusest ka üks India lugulauludest — Bhavishya Purana — , mis kirjeldab Ishaputra-nimelise pühaku kohtumist Sindhustani kuninga Shalivahaniga. Vastuseks kuninga küsimusele Ishaputra päritolu kohta olevat too öelnud: „Ma olen Ishaputra, Jumala poeg, kes on sündinud neitsist.” Ishaputra rääkis kuningale, et ta kuulutab õpetust mittehindudele ja ta on nende hulgas tuntud kui messias, kuna ta taastas nende usu Jumalasse. Mõnede allikate kohaselt on tegemist ennustusega, mis kirja pandud umbes 5000 aastat tagasi. Kersteni arvates pärineb see koht aga Bhavishya Maha-Puranast, mis kirjutatud 3-7. sajandil pärast Kristust (H. Kersten, „Jeesus elas Indias”, 202).

Olgu, kuidas on, aga kokkuvõttes on see kõik ju ikkagi väga ilus muinasjutt, mida kohane lõpetada sõnadega: „Ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad siiani õnnelikult edasi.” Ja eks nad ju elavadki: müütides ja kohanimedes. Minule see lugu meeldib. See on just niisugune lugu, millega sobivad värvilised kanamunad, tibud, lihavõttejänesed ja pajuurvad. Ja värvilised munad, mis on niisama kirevad nagu Jeesuse elu. Kas elatud või elamata elu — seda ma ei tea. Aga nii hea on mõelda, et tegelikult ta pääses kannatustest, jätkas õpetuste jagamist, elas harmoonilist abielu, kasvatas lapsi ja suri õnnelikuna kõrges vanuses.