Pärast seda, kui Reformierakond oli üle andnud umbusaldusavalduse Tallinna linnapeale Jüri Mõisale, hakkas pealinna volikogust tulema järjest ootamatuid otsuseid.

Kõigepealt otsustasid linnavolinikud erastada kurikuulsa Tallinna sadamaala mitte linnavalitsuse poolt toetatud Oberhausile, vaid Ühendatud Kapitalile. Linnapea Mõisa jaoks eriti valus otsus läks läbi Reformierakonna ja Keskerakonna toel. Veidi aja pärast leidis ootamatult heakskiidu Keskerakonna eelnõu ühistranspordi kuupiletite hinna vähendamisest ja nüüd hääletas koos Keskerakonnaga juba Isamaliit.

Pealinna volikogu tegevus meenutas tüüri kaotanud laeva, mis ühest pardast teise kõigub. Või ehk ongi see linna valitsemine mittepoliitilisel põhimõttel, mida üks või teine Tallinna puhul aeg-ajalt taga igatseb — ei ole koalitsiooni ega opositsiooni, on vaid hulk linnavolikogu liikmeid, kellest igaüks hääletab igal konkreetsel juhul oma parema äranägemise järgi.

Nii ilus, kui see ka ei oleks, ei usu ma, et selline valitsemisviis pealinnas vähemalt praegu võimalik on. Liiga palju on siin jagada, liiga lähedal on Toompea ning liiga kõrge poliitilise profiiliga tegelased istuvad volikogus.

Niisiis peab praegune võimuvaakum kuidagi lõppema — kas siis praeguse kolmikliidu koalitsiooni lappimise teel või uue Keskerakonna ümber moodustuva koalitsiooni kaudu. Täna tegid koalitsioonikaaslased Reformierakonnale ettepaneku külmutada linnapea vastu esitatud umbusaldusavaldus kuni sügiseni ja täita senikaua koalitsioonilepingut. See võimaldaks võtta suve jooksul vastu lisaeelarve ning annaks lootust, et ehk aeg annab arutust, teisisõnu: ehk laseb Mõis end siiski veenda ise tagasi astuma.

Reformierakond peaks andma oma vastuse teispäeval taas kokkutuleva koalitsiooni koosoleku ajaks, kuid vaevalt on põhjalikult välja vihastatud reformistid nõus oma umbusaldusavaldusest kasvõi ajutiselt loobuma, ilma et nad selle eest midagi vastu saaks. Ja ausalt öelda ei õhku ka Isamaaliidu Tallinna liidrite avaldustest kuigivõrd kompromissivalmidust. Lause “me vaatame, kas nad võtavad teisipäevaks mõistuse pähe,” ei kõla Isamaaliidu Tallinna piirkonna juhi Liisa Pakosta suust just kuigivõrd lepitusele kutsuvalt.

Kuigi kolmikliidu poliitikud kinnitavad mikrofoni ees kui ühest suust, et võimutüli Tallinnas ei mõjuta suhteid Toompeal, ei ole nende hääles kindlust. Tuleb tõdeda, et kolmikliit ei ole ka Toompeal enam nii monoliitne kui paari aasta eest. Järgmise aasta riigieelarve arutelu on sisuliselt juba alanud ning raha jagamine on ohtlik teema ka palju soojemates suhetes partnerite jaoks, kui seda on praegune kolmikliit.

Juba vehivad Mõõdukad sotsiaaldemokraatlike loosungitega just nagu nimme reformistide nina all ning just nagu juhuslikult laseb isamaalasest haridusminister Tõnis Lukas ajakirjandusse teate, et reformistist rahandusminister Siim Kallas ei taha õpetajate palku tõsta.

Kui sellises niigi üsna altkulumu teineteisemõistmise olukorras läheks üks kolmikliidu juhtparteidest Tallinnas koalitsiooni Keskerakonnaga, võib tegu olla palaga, mida Toompeal ära seedida ei suudeta. Seda enam, et Isamaaliidu parlamendiseltskonnal ja ministritel on järjest raskem end Jüri Mõisast distantseerida. Paljudele ootamatult on Mõis kogunud parteis küllaltki tugeva toetuse, mis ulatub ka Tallinna piirkonnast väljapoole. Järjest rohkem isamaaliitlasi hakkab nägema temas tugevat juhti, kellest paljud on salakesi unistanud.