Väliselt muidugi erineb — poodide kaubavalik on nõukogude inimese hull unenägu ja tänavad on täis kiiskavaid autosid. Kuid see, kuidas inimesed mõtlevad, ei ole viimase viieteistkümne aastaga eriti edasi arenenud.

„Pakazuhha” on vene keelest eesti kõnekeelde laenatud väljend, mille algne tähendus oli Eesti NSV-s see, et riik üritas lääneeurooplastele näidata, kui hea on elada me maal. Eriti olulised olid majandusnäitajad: sotsialistlik majandus oli eesrindlik ja tänu oma leninlikule korraldusele palju arenenum kui kapitalistlikus läänes. Moskvas võis aasta ringi külastada rahvamajandussaavutuste näitust, mille atraktiivseim osa oli minu jaoks purskkaev, mida ümbritsesid viisteist rahvusriietes skulptuuri, tähistades NSV Liidu viitteist vabariiki. Purskkaevu nimi on vist „Rahvaste sõprus”. Ei armastanud meie, eestlased, oma naabreid siis ega armasta ka praegu.

Ent kas demokraatlikus riigis on normaalne pidevalt — valitsuse tasandil — rääkida, kui kiirelt arenev ja eesrindlik on meie majandus, kui tegelikult oleme Euroopas ühed vaesemad? Nii sobis teha Eesti NSV-s, kas sobib ka nüüd?

Oma välispoliitikat Eesti NSV-s ei olnud. Me ei saanud Toompeal otsustada, kas saadame poisid Afganistani sõdima või mitte. See korraldus tuli kõrgemalt ja kuulus täitmisele. Samamoodi on see ju nüüdki. Kui NSV Liidus kehtisid kindlad soovitused, kuidas väljaspool toimuvasse suhtuda, siis praeguseks ajaks on meil vaid üks kindel rida — Venemaa on peamine vaenlane.

Eesti iseseisvumise ajal arvati, et Eesti üks kõvemaid trumpe Euroopas on see, et saame olla Lääne ja Venemaa vahendajaks, sest meie tunneme neid kõige paremini ja meil on seal häid sidemeid. Tuli aga välja, et midagi me ei tea, et meile endale on Venemaaga suhtlemiseks vahendajaid vaja.

Vähe sellest, tegelikult ei huvita meid eriti ka see, mida teised riigid Euroopas teevad või mõtlevad. Tihtipeale käsitleme seda Ameerika vaatenurga või Brüssel käsu kaudu, Brüssel ütleb ja meie, vaesekesed, teeme. Oleme ju ülevaltpoolt peale pandud reeglite täitmises osavad, nõukaajal suutsime ühe tublima liiduvabariigi kuulsuse välja teenida. Kui Euroopa Liidust tulevaid korraldusi korralikult, ilma erilise aruteluta ellu viia, siis läheb meil hästi, või kuidas?

Pronkssõdur on olnud alati Eesti tähtsamaid sümboleid. Eesti NSV-s ei suhtunud inimesed sellesse poisisse just erilise sõbralikkusega, sest kõike põlati kõike seda, mida ametlikult kõrgesti austati. Kangelane see, kes pronkssõduri värviga üle valas. Seda juhtus rohkem kui kord, ainult et sellest ei räägitud ajakirjanduses ja seda teha oli äärmiselt ohtlik. Üldjuhul määrisid pronkssõdurit koolipoisid. Needsamad koolipoisid, kes joonistasid aeg-ajalt suvalistesse kohtadesse sinimustvalgeid ja said selle eest vanematelt pragada, sest hirm hoidis täiskasvanuid „rumalustega” tegelemast.

Tänapäeval on pronkssõdur jäänud selleks, kes ta oli NSV Liidu valitsemise ajal — tema peale üritatakse välja valada seda põlgust, mida tuntakse oma valitsejate vastu. Täpselt nii, nagu see oli nõukogude ajal — kuigi valitsus on muutunud. Muutunud on ka need inimesed, kes pronkssõduri ümber tundeid üles kütavad, need on üldjuhul vanemad meesterahvad, kes ei mõelnud nõukogude ajal kordagi, et peaks sinna värvi valama minema. Ka tolle ausamba vihkajate hulk on tublisti vähenenud, sest iseseisvusaja valitsused on hoolimata kõigist vigadest olnud siiski demokraatlikumad kui nõukogudeaegsed. Pronkssõduri tegelikku tähendust ei osata sellegipoolest väljendada. See kurva näoga sõdur on siiski vaid natside käe all hukkunud sõdurite mälestusmärk ja mitte poolavalik valitsuse vastu protestimise paik.

Tervelt viiskümmend aastat räägiti meile, et praegu on meil sotsialism, nagu õpetas suur Lenin, ja kui me kõik tublid oleme, siis saabub meile umbes kahekümnenda sajandi lõpuks kommunism. Võimalik, et alguses seda juttu usuti. Aga saabuva kommunismi lootus kahanes iga aastaga. Lenin oli koos oma seltsimeestega marksismi nii ära solkinud, et kommunism ei saanud kuidagi tulla. Selle peale, kuidas marksismist sai leninism-marksism ja vahepeal veel kastalinism, oleks Marx ilmselt hauas ringi pööranud. Massirepressioonidega häbistas NSV Liidu kommunistlik partei kogu maailma tõsimeelseid kommuniste.

Kummaline on aga see, et siiamaani leidub Eestis hulgaliselt inimesi, kes kujutavad ette, et see, mida neile koolis õpetati teadusliku kommunismi nime all, oligi tõeline kommunism: et korralik kommunist peabki kõik teisitimõtlejad maha lööma. See teisitimõtlemise vihkamine on kõige kohutavam taak, mille me iseseisvunud Eestisse kaasa oleme toonud. Kui sa ei mõtle nagu mina, siis oled sa vale! NSV Liidul polnud peaaegu mingit pistmist sellega, mida peavad oluliseks teiste riikide kommunistid. Eesti NSV oli diktatuuririik nagu iga teine, ainult et võimu teostati kommunistide maski taha pugedes — see on jätnud vanematele inimestele mulje, nagu olekski meid Eesti NSV-s valitsenud tegelased olnud kommunistid.

Sellepärast on ka imelik kuulata, kui keegi arvab, et mingi päev aastas tuleks kuulutada rahvusvaheliseks kommunismi vastu võitlemise päevaks. Kas ikka on vaja rahvusvaheliselt kärada, et me oleme ikka veel sama pimedad kui mitukümmend aastat tagasi?