Tehnilisemalt seletades toimib maasoojuspump (ja kõik teised soojuspumbad) nii, et aine, mis soojuspumbas ringleb, pressitakse kompressoriga hästi kokku, mille tulemusena aine kuumeneb. Nüüd see osa või toru süsteemist, kus on kuumenenud aine, on veepaagis ja annab oma soojuse veele edasi, kütte- või tarbeveele. Järgmisena jõuab rõhu all aine drosselini, mis on sisuliselt rõhualandaja. Ehk enne drosselit on aine surve all ning soe ja peale drosselit aine vabaneb rõhu alt ning jahtub.

Edasi liigub jahtunud aine mööda kollektorit maasse, kus on aastaringselt plusskraadid, ja soojeneb ning aurustub. Siis jõuab aurustunud aine uuesti kompressorisse, pressitakse kokku, aine kuumeneb, annab oma soojuse meile jne. Maasoojuspumba abil kasutame maasse salvestunud päikeseenergiat oma sooja vee soojendamiseks.

Külmkapiga on asi teistpidi — kompressor pumpab aine kokku, see kuumeneb, jõuab drosselini, jahtub ja nüüd selle jahtunud ainega jahutamegi külmpapis õhku. Süsteemist vabanev soojus aga läheb justkui raisku. Tegelikult on külmkapp nagu radiaator, toas on soojem olla ja toiduained seisavad külmkapis jahedas värsked.

Soojuspumpasid või jämedalt kaheks jaotada — maasoojuspumbad ja õhusoojuspumbad.
Maasoojuspumpadega võetakse soojust kas maa seest põhjaveest või veekogust, mis talvel läbinisti ei külmu.

Õhusoojuspumpades võetakse soojus õhust. Mõlemal süsteemil on oma puudused ja eelised. Maasoojuspumba põhiline probleem on maakollektor ehk see osa, mis on maa sees või vees. See on üsna suur ning keeruline paigaldada, sa pead kas sadades meetrites seda kollektori toru maha kaevama või siis piisavalt sügava augu tegema. Mõlemal juhul on kollektori paigaldamine kallis tegevus ning moodustab kogu süsteemi hinnast suure osa.

Õhusoojuspumpade põhiline probleem on see, et nende kasutegur on nullilähedane juba -5 kuni -10 kraadi juures.