Tolmu saab majast välja keskustolmuimejaga. See kopsusid kõige rohkem ärritav mikrotolm puhutakse majast läbi seina, väljapuhke torumööda õue. Ja staažika astmaatikuna tean, et mõista puhta õhu väärtust, ei pea astmaatik olema. See, muide, ongi keskustolmuimeja ja tavalise tolmuimeja, ükskõik mis tolmukoti või filtriga viimane ka ei oleks, põhiline vahe — üks puhub tolmu majast välja, teine üritab olemasolevat õhku läbi filtrite puhastada. Minu jaoks rohkem argumente pole vaja.
Tehniliselt on keskustolmuimeja ehitatud nii, et tolmuimeja ise asub kas tehnoruumis või garaažis ning üle maja on paigaldatud imemistorustik. Kui nüüd koristamiseks ja tolmuimemiseks läheb, ühendad tolmuimeja vooliku läbi seina all servas oleva klapi tolmuimemise torustikuga, lülitad tolmuimeja vooliku käepidemelt sisse ning tolmu koristamine võib alata. Ja pane tähele, kuna tolmuimeja ise on hoopis teises maja otsas, eraldi ruumis, ei tekita keskustolmuimeja praktiliselt mitte mingit müra.
Skeptikud on väitnud, et keskustolmuimeja on jama selle pärast, et voolik millega sa koristad on kaheksa kuni kümme meetrit pikk ning ebamugav käsitseda. Ja tavalist tolmuimejat, mis on raskem, millel on juhe ja millega koristades pead sa kogu kupatust endaga järgi vedima, oleks justkui mugavam.
Et mitte täitsa niisama heast peast üritada keskustolmuimejat teoorias “maha müüa”, käisin spetsiaalselt ühe tuttava juures, kelle eramus keskustolmuimeja on, mainitud seadet proovimas. Mitte küll nii, et võtsin oma prügi kaasa ja siis proovisin, kas ikka imeb, vaid lihtsalt — kuidas selle pika voolikuga toimetada on. Üllatusega avastasin, et väga mugav ja seda kahel põhjusel. Esiteks on keskustolmuimeja voolik kerge, kergem kui tavaline tolmuimeja. Teiseks on see voolik ainult niipalju painduv, et kui sa näiteks ümber nurga lähed, siis voolik ei murdu nurgas vaid hoiab kogu aeg mingit miinimum raadiust, tänu millele on kaheksa meetri pikkuse toruga mööbli ja ukseaukude vahel võimalik täitsa vabalt liikuda ilma, et see kuhugi takerduks.
Ehk kui mul on võimalik valida, kas müratekitav ja õhku läbi filtri tsirkuleeriv tolmuimeja või vaikne süsteem, mis tolmu kokku korjab ning mikrotolmuga saastunud õhu sõna otseses mõttes majast välja puhub, siis minu valik on kindlasti viimatimainitud süsteem.
Kui ETS Nordis oma tulevase maja ventilatsioonisüsteemist ja keskustolmuimejast rääkimas käisin, küsisin kohe alguses üle, kas pean midagi erilist silmas pidama enne keskustolmuimeja soetamist. Vastus oli et ei pea, võib isegi väita, et kui ehitatavasse majja on väga lihtne tolmuimeja torustikku paigaldada, saab seda ka juba valmis ehitisse ilma mainimist väärt jamadeta panna.
Mõistagi on kõiki torusid ja kommunikatsioone lihtsam projekteerida ja ehitada, kui sul on keset maja nende joaks spetsiaalne püstik.
Üks eraldi tore detail keskustolmuimemise süsteemi juures on köögisodi klapp. See on spetsiaalne klapp või luuk, mis pannakse köögimööbli alla serva põranda kõrgusele. Ja kui nüüd köögis toimetades on puru maha kukkunud, saad selle väikse harjaga mainitud luugi juurde lükata, lülitad tolmuimeja sisse ja köögi tööpinna esine põrand on väga väikese vaevaga puhas.
