Hendrik Arro: Vene tsiviilgarnison Eestis
Kui pärast Teist Maailmasõda asuti ENSV-d üles ehitama, siis oli üks nõukogude võimu tõsisemaid samme suurearvulise vene kogukonna loomine Eestis. Selle moodustasid need sajad tuhanded näivalt rahumeelsed inimesed, kes aastatel 1944 kuni 1991, st ENSV eksisteerimise ajal Nõukogude Liidust soodustatud korras Eestisse toodi või tulid (küllaltki suur osa neist saabus Eestisse, kus elu oli parem kui Venemaal, juba siin elavate sugulaste-tuttavate kutsel). Ametlikult oli nende inimeste Eestisse tulek seotud laiahaardelise tööstuse rajamisega, mis nõudis töökäsi. Migratsiooni Venemaalt Eestisse soodustati igati (näiteks sooduskorras elamispinna eraldamisega). Seejuures ei pühendanud valitsusorganid mitte mingit tähelepanu asjaolule, et Eestisse planeeritava suurtööstuse maht ei vastanud enamasti Eesti vajadustele ega tööjõuressurssidele. Loodi tööstus, mille jaoks ei jätkunud töölisi, kes siis omakorda Venemaalt sisse veeti, samal ajal kui toodang läks enamasti jälle Eestist välja, Venemaale.
Tahes-tahtmata tekitas see eestlastes küsimuse: mis oli sellise tegutsemise tegelik põhjus? Kas tõesti oli Eesti ainus koht, kus selliseid tehaseid oli võimalik ehitada? Või oli sisseveetava vene elanikkonna jaoks peale tehasetöö ette nähtud veel teisigi ülesandeid — ja kui, siis milliseid ülesandeid pidi see valdavalt venelastest koosnev nõukogude kolonisaatorite seltskond täitma?
Ei ole kahtlust, et peale suurtööstuse loomise oli Eestisse toodud venekeelse elanikkonna n-ö poliitiliseks ülesandeks, millest avalikult ei räägitud, ka igati kaasa aidata Eesti venestamisele ja Eesti alade jäävale kinnistamisele Nõukogude Liidu (loe: Venemaa) külge. Selle tagamiseks loodi olukord, kus eestlastel osutuks omaenese maal hädavajalikuks üle minna vene keele kasutamisele. Mida suuremaks paisus venekeelne elanikkond Eestis, seda suuremaks paisus ka vene keele osatähtsus, nii et ka asjaajamine kohalikul tasandil ei olnud ilma vene keele valdamiseta lõpuks enam üleüldse võimalik või osutus see äärmiselt raskeks. Seda, et Eestisse tulnud vene tšinovnikud ja muud asjamehed kohaliku rahvaga suhtlemiseks eesti keele ära õpiksid, ei tulnud kellelgi pähegi. See oleks tähendanud kolonisaatorite õiguste rämedat rikkumist ja ei vastanud Moskva huvidele.
Kuid kolonisaatoritel oli veel teinegi ülesanne, mida nad oleksid pidanud täitma. See oli nõukogude repressiivorganite tegevusele vajaduse korral “rahva arvamuse näol” sobiva tausta loomine. Oli ju rahvas see, kelle “tahtmisel ja soovil” saadeti Nõukogude Liidus pagendusse või arreteeriti akadeemik Zahharov, kirjanik Solženitšõn ja nii mitmed teisedki isikud, kelle seisukohad ei sobinud Nõukogude Liidu komparteile.
Suurearvulise vene kolonisaatorite kogukonna olemasolu Eestis pidi tagama, et igasugune eestlaste eestimeelne tegevus oleks jalamaid esile kutsunud kolonisaatorite hädakisa — Nõukogude Liidu seadusi rikutakse ja venelasi ahistatakse. Kohe oleks alustatud ka vastava “rahva arvamuse” loomisega. Ühesõnaga — antud olukorras pidi vene kogukond täitma tsiviilgarnisoni ülesandeid ja vajaduse korral tegema kõik selleks, et nõukogude võim Eestis püsima jääks, ning olema igakülgseks moraalseks ja füüsiliseks toeks nõukogude organite tegevusele Eestis. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida — tuletagem vaid meelde interrinde tegevust Eesti taasiseseisvumisel.
Kuid asjad läksid, nagu nad läksid, ja Eesti taasiseseisvus. Eesti taasiseseisvumisel jäi Nõukogude Liidu pärandusena Eestisse sadu tuhandeid siia toodud või tulnud kolonisaatoreid, nende hulgas ka suurel arvul sõjaväepensionäre. Ei ole kahtlust, et Venemaa ootuste ja lootuste kohaselt peaks Eestis elav venekeelne elanikkond nüüd moodustama selle seltskonna, kes võtab enda kanda vene tsiviilgarnisoni ülesanded. Esmaülesandeks oleks antud juhul vene mõju säilitamine ja suurendamine Eesti Vabariigis, võimaluse korral aga ka Eesti Venemaa mõjusfääri (või isegi Venemaa koosseisu) tagasituleku ettevalmistamine.
Ehkki suurem osa Eesti Vabariigis elavatest venelastest on rahumeelsed töötajad, kes püüavad ilma poliitilistesse tõmblemistesse laskumata Eesti eluga kohaneda ja teevad lihtsalt oma igapäevast tööd, on venekeelse elanikkonna hulgas, nagu elu on näidanud, ka šovinistlikult meelestatud isikuid, kes on nõus vene tsiviilgarnisoni rolli täitma, eestlastele vastu töötama ja igati Vene ülemvalitsuse püsimist Eestis toetama. Kui mitte muul viisil, siis Eesti Vabariigi laimamise ja suure kisa-käraga venelaste ahistamise üle kaevates. Vaatamata Putini kutsele ja kaebustele venelaste raske elu üle Eestis, ei taha need isikud oma kodumaale, Venemaale tagasiminekust midagi teada. Nende Eesti-vastast tegevust toetab ka Vene suursaatkond Eestis.
Vene tsiviilgarnisoni tegevuse eredaks näiteks Eestis on käesoleval ajal liikumine Öine Vahtkond ja selle tegevust toetav, peamiselt venelastest koosnev Konstitutsioonierakond. Nendes mõlemas on juhtpositsiooni hõlvanud vene äärmuslased, kes mitte mingeid kompromisse ei tunnusta ning püüavad eestlaste ja venelaste suhteid igati teravaks ajada. Tuge otsivad ja saavad nad Venemaalt, kellele asjade selline kulgemine näib igati meeldivat. Nagu teada, on põhiliseks tüliõunaks Eesti lähiajalugu ja Tõnismäel asuv mälestussammas, nn pronkssõdur, mida eestlased ei pea mitte langenute, vaid vene okupatsioonivõimu mälestusmärgiks, ja tahavad seniselt asukohalt mujale viia. Öine Vahtkond nõuab aga kategooriliselt samba paigalejätmist.
Asja teeb mõnevõrra komplitseerituks asjaolu, et Eestis on selliseid inimesi ja isegi parteisid, kes mitmesugustel põhjustel venelaste ultimatiivseid nõudmisi toetavad. Parteide puhul on põhjuseks nähtavasti venelaste häälte püüdmine, üksikisikute puhul võib peale nostalgiliste mälestuste ja igatsuse nõukogude korra järele rolli mängida aga ka naiivne usk, et ühepoolne järeleandmine venelastele tagab rahumeelse kooseksisteerimise. Paraku, nagu kogemused on näidanud, ei ole järeleandmised Venemaa suhteid oma naaberriikidega siiani parandanud. Venemaa on kiusuajamiseks on järjest uusi põhjusi leidnud. Ilmselt ei suuda venelaste nõudeid toetama asunud isikud ja parteid endale aru anda, et olukorras, kus küsimus on väljunud Eestis elavate venelaste ja eestlaste omavaheliste suhete raamidest ja asjasse on otseselt sekkunud Venemaa oma ultimatiivsete nõudmistega, on nad tahes-tahtmata astunud vene tsiviilgarnisoni ridadesse, mille põhiliseks eesmärgiks ei ole mitte lihtsalt pronkssõduri kaitsmine, vaid Eesti riigikorra kahjustamine. Kuid hüva — jäägu see nende südametunnistusele.
Kui aga rääkida lahenduste otsimisest, siis esimesel pilgul tundub lahendus üsnagi lihtne olevat — tuleks lihtsalt maha istuda ja faktilisi, tõestatud ajaloolisi materjale aluseks võttes asjad selgeks vaielda ning kompromisse otsida. Paraku ei ole selline tegutsemine alati võimalik, sest vene tsiviilgarnisoni esindajad on aruka vaidluse asemel kasutusele võtnud vastaste räige sõimamise. See lubab oletada, et võib-olla polegi Eestimaa lähiajaloo asjus venelaste poolt asjalikku arutelu ette nähtud ja, tunnetades oma argumentide nõrkust, hoidutakse asjalikest, faktilistele materjalidele põhinevatest vaidlustest. Eks sa katsu võõral väljal lahingut lüüa, kui teadmisi napib. Hoopis lihtsam on vastasest lihtsalt üle karjuda.
Paraku teeb räuskamine suurt kahju kogu vene kogukonnale Eestis. Sõimu vohamine ja asjaliku arutelu puudumise tõttu võivad eestlased hakata valdavat osa Eestis elavatest venelastest pidama äärmuslaste poolt kergesti manipuleeritavaks inimmassiks, kellega arukas mõtetevahetus ei ole võimalik. Võib arvata, et Eestis ilmuvates venekeelsetes lehtedes viimasel ajal terve rea tuntud venelastest parlamendisaadikute kohta avaldatu ainult süvendab seda arvamust. Kui aga tooni hakkavad andma räuskajad, siis on tõenäoline, et arukad inimesed vene kogukonnas endale enam kohta ei leia ja tõenäoliselt lahkuvad. Siis ei pruugi dialoog eestlaste ja venelaste vahel enam võimalik olla, ja sellest on kahju. Nii oleks tsiviilgarnison oma osa täitnud ja eestlaste ning venelaste vahelised suhted lõplikult rikkunud.
Nüüd tuleks küsimus esitada aga Eesti valitsusorganitele — kas Eesti rahumeelset arengut takistavaid, välisriikide huvides töötavaid Eestile vaenulikke grupeeringuid on ikka otstarbekas siidikinnastes kohelda? Võib-olla tuleks hoopis selg sirgu ajada ja jõuliselt kord majja lüüa?
