Nn ajalootund-arutelu möödus väga rahulikus õhkkonnas, mida aeg-ajalt ilmestasid vaoshoitud kuid emotsionaalsed vahelehõiked. Kardetud kirgede pillerkaar jäi aga olemata.

Aktsiooni idee tuli Konstitutsioonipartei liikme Dimitri Klenski sõnul Mart Laarilt, kes lubanud veidi aega tagasi Toompeal piketeerinud Öisele Vahtkonnale Tõnismäe pronkssõduri ümber toimuvat selgitada.

“Tänane üritus on juba selle pärast hea, et saavad kokku kaks poolt, see ongi Eestis puudu olnud,” rõõmustas Klenski. “Oleme teinud ettepaneku kohtumiseks meile ideoloogiliselt lähemal asuvale Keskerakonnale, sotsiaaldemokraatidele, Rahvaliidule, nad isegi ei suvatsenud meiega kohtuda sügisel, kui pakkusime, et teeme üldise nimekirja. Meie kartsime parempoolseid ja nagu näitab aeg — see on õigustatud kartus. Demokraatia lipu all tehakse tegelikult diktatuuri. Demokraatia on tavainimestele tehtud show näitamaks, et tema osaleb riigi juhtimises. ”

Klenski sõnul on Öine vahtkond saavutanud juba vahevõidu, sest pronkssõdur lubati juba iseseisvuspäevaks maha võtta, aga ei võetud. “Selle asemel, et teha uus mälestussammas,” imestas Klenski. Ta selgitas, et miks pole sammast Saatse piirivalvekordonile, kes 1940. aastal ainsana osutas vastupanu. “Me tegeleme minevikuga, aga oma minevikuga mitte. Aga see idee — kuidas teie suhtute: kaks eestlast seisvad, üks nõukogude mundris, teine saksa mundris, paar soomepoissi kah juures ja ema nende vahel ning laiutab käsi: poisid, mis teiega tehti? Pange see keset Eestit.”

Kohtumisele akadeemilise veerandtunni jagu hilinenud Isamaa ja Res Publica Liidu peaministrikandidaat Mart Laar lausus, et ega ta midagi erilist ei loodagi selle nö ajalootunniga saavutada, aga taolised kohtumised, olgu siis arutelu või loengu vormis, on väga kasulikud, sest nii saab valus teema kõigile selgemaks.

Laar nentis, et üks kohtumise eesmärke oligi vene poolele selgitada, miks pronkssõdur eestlastele nii vastukarva on. “Kahjuks Notšnoi Dozori ei tundunud väga palju kohal olevat, aga see-eest oli üsna palju teisi, ja asjaolu, et me suutsime fakt-faktilt edasi liikuda, see on ikkagi positiivne.”

“See ettepanek, mis mulle tehti kõige lõpuks, et selliseid kohtumisi võiks rohkem olla, see näitab, et mingi tulemus on saavutatud,” lisas Laar.

Kohe loengu alguses pakkus Laar nimelt välja, et keskendutaks nn “Tallinna vabastamisele”, ehk siis 22. septembrile 1944. Laar alustas diskussiooni sellega, et pakkus kokkuleppimiseks välja faktid: et Tallinnas oli 44. aastal punaarmee sissemarsi ajal võimul Eesti valitsus ja et kuna linnas polnud Saksa vägesid, ei saa rääkida vabastamisest, küll aga okupeerimisest.

Ka oli arutelu all, millise põhiseaduse kohaselt Eesti vabariigi järjepidevust arvestatakse. Laar rõhutas, et Nõukogude Eesti oli rangelt juriidiliselt võttes ebaseaduslik riik ja tema seadused ei kehtinud.

“Inimesed, kes olid sõjas, neid süüdistada pole õige,” sõnas Laar. “Kuid Nõukogude Liit, nõukogude väejuhatus teadis täpselt, et Tallinnas on moodustatud valitsus. Ta teadis ka seda, et Eesti taotleb iseseisvust ja seetõttu oli kogu tegevus suunatud sellele, et seda ära hoida.”

Vaidluse teemaks oli ka 1939. aastal sõlmitud Eesti Vabariigi-Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise pakt. Nimelt oli mitme kohalolija veendumusel see põhjuseks, miks me ei saa rääkida okupatsioonist, kuna Eesti kutsunud ise nõukogude väed sisse.

Palavaks läks arutelu korraks siis, mil Laari faktiteadmise suhtes veidi ärritunud kuulajad hakkasid meelde tuletama eestlaste väidetavaid hirmutöid Saksa okupatsiooni ajal. Selle kohta lausus Laar, et heakene küll, laiendagem siis teemat, aga võtkem luubi alla ka laskurkorpuse veretööd Porkunis.

“Ma ei usu, et rahule jäämine on õige väljend,” nentis Seredenko Delfile. “Mart Laariga kindlasti ei saa nõustuda, sel puhul, et ta vägivaldselt ja peremehelikult käitub ajalooga. Ei ole näiteks arusaadav, kuhu siis jäi Eesti rahva meeleavaldus siis, kui ta valis teed koos Nõukogude Liiduga. Lihtsalt paljasõnaliselt väita, et see on seaduse vastu, õigustühine, no vabandage väga, kas on kasvõi üks kohtuotsus selle kohta olemas?”

Eesti pool tõestagu oma väiteid pöördudes kohtu poole ja nõudes okupatsioonikahjude hüvitamist, lausus Seredenko. “See oli õhus kaks-kolm aastat tagasi, oli isegi valitsuse korraldus hagi ettevalmistamisest, selle asemel, et hagi valmistada, võeti maha Ken-Marti Vaher justiitsministri kohalt,” lausus ta. “Minna kohtusse ja seal oma tõtt tõestada, see on miskipärast Eestile vastuvõetamatu. Nii et kõik see, mida Mart Laar täna rääkis, jääb Eesti siseasjaks.”

Seredenko vaidleb kõige rohkem vastu teesile okupatsioonist, mis leidis aset 1940. aastal. “Kui me räägime kuidas Eesti “täitis” seda koostöölepingut, siis selle täitmise eest tasus küll vitsa saada. See oli pigem sabotaaž, kusjuures selle lepingu juures oli veel väga mahukas majanduslik pool. Eestile oli Nõukogude Venemaa ainus tee müüa omi kaupu, sest Balti meri oli suletud. Muidu oodanuks Eestit näljasurm.”

“Kuhu siis jäi see Eesti rahva meeleavaldus, kui toimusid 1940. aasta [Nõukogude] valimised,” päris Seredenko. “Kuhu see jäi?”

Äkki punaarmee püsside taha?

“Vat mingit kohtuotsust sellele “äkkile” olekski vaja,” torkas Seredenko.

Enne loengu algust tekkis hetkeks ka piinlik vahejuhtum seoses Okupatsioonide muuseumi direktori Heikki Ahoneniga, kes üsna tõredal ilmel päris nii Laarilt kui ka Klenskilt, miks pole aktsioonist ette teatatud. Siiski tund aega said kokkutulnud muuseumi auditooriumi poolel viibida, sest algselt vestluseks mõeldud kohvikuosa oleks paratamatult jäänud kitsaks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid