Valitakse aasta ema, kelle murtud olekust ei paista küll kuidagi välja, et ta oma lapsekarja üle eriti õnnelik oleks, aga seda ei pane keegi tähele, sest on üldteada, et kõik emad on oma laste üle õnnelikud, ükskõik, kui palju neid ka poleks. Naistele makstakse sünnitamise eest pappi. Meestelt nõutakse pappi, kui nad on pikalt saatnud naise, kes on neile lapse sünnitanud, kusjuures see, kas mees seda last üldse tahtis, ei ole oluline.

Aborti taunitakse. Rasestumisvastaste tablettide kättesaamine on keeruline, selleks peab kinni panema arsti aja. Sel kuul oli iive positiivne, rõõmustatakse. Rein Taagepera hoiatab (naisi?), et kui me ei hakka kiiremas korras lapsi tegema, siis läheme alla demograafilisest vetsupotist. Erakonnad lubavad lastele üksteise võidu rohkem raha.

Millest õieti selline paanika? Kellele on seda suurt, plaanilises korras sigimist vaja? Heitkem pilk piiblisse. Vana Testamendi jumal käsib inimestel sigida, et neid saaks palju. Jumala huvi on tekitada inimhulk, kes teeniks just teda ja mitte ühtegi teist jumalat. Ta annab naisele juhtnöörid: kuna too sõi keelatud vilja, siis peab ta oma lapsed ilmale kandma valu ja vaevaga. Sellest ei ole juttu, kas naine üldse tahab sünnitada. Jumal on resoluutne: ta peab. Olgu, see oli piiblis, vanal ajal, aga kummastav on see, et tänapäevalgi ei arutleta selle üle, miks ja kellele naine oma lapsed sünnitab. Eeldatakse, et naine tahab lapsi lihtsal põhjusel — sest ta on naine, ja naised on alati lapsi tahtnud.

Suur osa emaduse kultuslikustamisel on olnud kirikul. Kirikul ei olnud vaja naisi-võrgutajaid, kes ajasid segamini tähtsaid otsustuseid tegevate meeste päid, ning sestap tuli hooramine hukka mõista. Kogukonna austuse pälvisid süütu neitsi, karske abielunaine ja väärikas lesk, nendest oli kirikul konkreetselt kasu. Neitsid oli võimalik mehele panna, abielunaised sünnitasid ja lesed õpetasid noori naisi. Ainult hoor seksis mõnu pärast, sellal kui auväärne naine kannatas vahekorra ära, kuna ta teadis, et seda on vaja lapse sündimiseks.

Ja lapsi saada naised muidugi tahtsid, sest see oli nende ainus võimalus end ühiskonna silmis legitimeerida, oma olemasolu õigustada. Naised positsioneerisid end ühiskonnas emadena, (ka meestele) elu andjatena, elu allikatena — muud tähtsat ülesannet neil lihtsalt ei olnud. Nende maailma kese oli kodu, nad olid selle valitsejad ning neil oli sinna vaja abilisi — lapsi, keda kasutati ka tööjõuna. Naised toetusid lastele nagu mehed toetusid sõpradele ning töökaaslastele. Samuti oli lapsesaamine naise ainus võimalik viis end teostada, midagi luua, endast jälg jätta. Mehed liigutasid mägesid ja naised sünnitasid lapsi.

Tänapäeva naist on sünnitama meelitada juba paganama raske. Nüüdisaja naisel on sageli moodsas kõrghoones omaenda kontorilauake ja -tool, ta võib ise boyfriendile välja teha, ise korterilaenu maksta, ise autot liisida, kas või iga jumala päev mööda pubisid ja klubisid sheikida. Sigimise eest võitlejatel on väga raske, kui mitte ilmvõimatu sellele naisele selgeks teha, et ta peaks oma (raskelt kätte võidetud) elu mugavused kakaste titelappide vastu vahetama.

Sigimise eest võitlejatel tuleks lõpuks ometi aru saada, et tänapäeva naise elu keskpunkt ei ole enam ammu kodu ning naine ei pea enam enda olemasolu õigustamiseks lapsi sünnitama. Ta võib end hoopis teistmoodi defineerida ning teostada, näiteks kirjutades või maalides, miks mitte poliitikas tähtsaid otsuseid tehes. Angela Merkel ja Condoleezza Rice on naised. Nad ei paista kuskiltki otsast õnnetud, kuigi neist pole lapsi. See võib esmapilgul tunduda uskumatu, aga kui asja üle järele mõelda, siis nõustugem, et tänapäeva moodsal ja edukal naisel pole enam lapsi vaja. Tal pole vaja seltsilist, kes teda mehe äraolekul lõbustaks, sest tal on endal — ka kodust väljas — küllalt tegevust. Samuti pole tal lapsi vaja selleks, et nood teda kodustes majapidamistöödes aitaksid — moodne naine palkab endale teenija.

Tõsi, mõnele naisele on last vaja selleks, et kinni hoida meest. Siis seda meest, kes tegelikult sest naisest nii väga huvitatud ei ole. Aga laps muudab asja, ta ühendab oma vanemad vähemasti mõneks ajaks, muidugi kui on tegu n-ö aumehega. Niisiis on ka see üks põhjus, miks naised lapsi sünnitavad, aga peaasjalikult pole lapsi siiski vaja mitte naisel, vaid hoopis riigil, teisisõnu, ühele kindlale maatükile pretendeerival inimhulgal, kellele ei meeldi mõte, et ühel heal päeval võivad talt selle maatüki ära krahmata teised rahvad, kel lihtsalt arvuline ülekaal. Räägitud on võõrtööjõust, mis hävitab kord eesti mehe, ning selle lubamist riiki on võrreldud lausa Trooja hobuse sissetoomisega. Küllap kummitab kukla taga hirm, et nood võõrtöölised võivad hakata viljastama meie naisi. Nagu viljastavad meie võõrsil elavaid naisi juba tuhanded kõikvõimalike välisriikide mehed.

Sellises olukorras, kus suur osa sünnitusealisi naisi sünnitab pigem välismaa meestele ning teine osa ei taha sünnitada mugavusest, tekib riigis paanika. Kuna otsuse sünnitada teeb alati naine — mees veetakse enamikul juhtudel kah kuidagi ree peale, ilma et ta sest enamasti arugi saaks –, tuleb kahaneva iibega riigil moosida just naist. Riigil tuleb naine otsesõnu ära osta, et naine, isegi kui ta ei taha last mugavusest, hakkaks teda tahtma ahnusest. Emapalk sai meil ju edukalt kehtestatud ning küllap lõpetati sellele tublile rahasüstile mõeldes nii mõnedki antibeebipillid.

Aga on veel üks põhjus, miks naised ei taha sünnitada. See põhjus on mehed, kes tegelikult ei taha last, aga kellele naised oleksid iseenesest nõus lapsesaamismõtet pähe määrima, kui vaid oleks tagatud majanduslik kindlustatus. Taas tuleb sellisele naisele appi riik, kes ei saaks eksisteerida töötegijate ja maksumaksjateta. Ta soodustab abielu ning teeb lahutamise kohutavalt keeruliseks, kohustab naise ja laste juurest minema jooksnud meest alimente maksma. Riik on nagu räkit, maffia, mis ütleb mehele sõnaselgelt, et abielus on kasulikum olla kui mitte olla.

Samuti armastavad paljud poliitilised jõud rääkida sellest, kuidas tuleb väärtustada perekonda — see on siis traditsioonilist perekonda. Homoabielusid ei taheta legaliseerida lihtsal põhjusel: kuna tagaukseseksist ei sünni järglasi. Homoseks on seks pelgalt mõnu pärast ehk hooramine ning sellisena muidugi viljatu. Naistel, keda riik sünnitusmasinaiks värvata soovib, peab tekkima vähemasti näiline turvatunne. Sestap tuleb riiklikul tasandil hukka mõista kõik, mis nende naiste mehi vähegi õigelt teelt kõrvale võiks kallutada — muu hulgas alkohol, kasiinod, prostituudid. Tuleb anda välja aasta ema, mitte aasta litsi tiitlit, ja lapsi — loodetavasti — muudkui sünnib.

Mina last ei taha või õigemini — mul ei ole last vaja. Vähemasti mitte praegu. Mulle meeldib mu keha ning mu vabadus, piiramatu võimalus teha seda, mida just tahan. Lapsendusega kaasneb liiga palju ebameeldivaid piiranguid, mida ma parema meelega väldiksin. Lemmikriided ei lähe enam selga. Mulle ei meeldi olla paks. Seksides tuleb olla ettevaatlik. Valu — täielikult ei ole seda veel võimalik ära kaotada. Mul pole kannatust iiveldushoogudeks, veidrateks isudeks, unetuteks öödeks. Tahan öid magamiseks või kallimaga möllamiseks.

Eesti riigi ja rahva saatus mind eriti ei huvita. Riigile ma oma emakat ei rendi. Riik on nagunii vaid üks mõtteliste piiridega territoorium, mille üks inimhulk on enda omaks kuulutanud. Kunagi tuleb üks teine hulk inimesi ja kuulutab selle maatüki enda omaks. Rahvad, keeled ja kultuurid on tekkinud paljude, sageli ammu unustet rahvaste, keelte ja kultuuride segunemisel. Miks ei võiks nad edaspidigi seguneda, milleks üldse riigipiirid? Inimestel pole enam vaja sigida seepärast, et neid palju saaks — maakera on niigi ülerahvastatud.

Aga mis siis, kui ma ühel päeval ikkagi tahan lapsi ja otsustan sünnitada?

Jätan endale vabaduse kunagi nii otsustada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid