Aga auto on viie aastaga vana, vaja maha müüa, jälle uus asemele liisida, telekas minetab ennast kolme aastaga. Jälle uued laenud, liisingud, käendused, järelmaksud… Hea, kui jõuab korteri ja kahe teleri vahel ühe lapse valmis nikerdada, sest lihtsalt ei ole sellist vaba mõnusat aega koitusasendi sissevõtmiseks.

Meie koos elukaaslasega panime Tartu kahetoalise ja naabriga kahasse peldikuga korteriuberiku müüki, ostsime selle eest endile maale terve maja koos vaikuse, sauna, garaaži, kuuride, panipaikadega, õunaaiaga ja jõega 200 m kaugusel. Lämmijärv on kiviga visata. Venemaa on kaks korda kiviga visata. Pangakuradid, kes lootsid me seljast veel 20 aastat rasva nülgida, jäid meist ilma — maakodu maksis lihtsalt nii kuradi vähe, et meil jäi pappi üle nii laenude tagumiseks kui maja kõpitsemiseks — ühesõnaga, 20 aasta pärast saame öelda, et meil on seljataga 20 aastat elu!

Teiseks on linn räpane. Autode heitgaasid sisaldavad üle 200 keemilise ühendi, inimesed rögastavad tänavatele, supermarketites puutun tahes-tahtmata nendega kokku, kust ma tean, et mõni neist hepatiiti või süüfilist ei põe, õhk on nakkustest paks, apteekides on järjekorrad, kusitihaiged ostavad prostamol unot kokku, mõistmata, et nende hädade tegelik põhjus on keskkonnas. Rahvas, tule mõistusele — linn on koht noorele inimesele hariduse omandamiseks, linn on ainuvõimalik koht sarvede mahajooksmiseks ehk hooramiseks, linn on koht enda ülestöötamiseks, et niipea, kui vähegi võimu ja võimalust, sealt kiiresti uttu tõmmata ja oma lapse liivakast kusagile vääveldioksiidivabasse kohta ümber vedada.

Viimased pedofiiliajuhtumid on kõik linnadest päri, narkovärki ei tasu diileritel samuti maale ajama tulla, ma võin kihla vedada, et siin Võõpsus pole viimased 200 aastat ühtegi liputajat olnud. Ideaalne keskkond lapsele üleskasvamiseks. Infosulgu ju maal enam ammuilma ei ole — raadio- ja telelained levivad, internet tuleb tuppa, nii et seda meediapaska saab siin Peipsi ääres ka, nii et kõrvust ja kurgust…

Vaatan siin poetrepil viina libistavat papit ja uskuge — tema silmis näen rohkem rahu kui kusagil kinnisvarafirma ukse ees Audisse istuvas yuppiedebiili pilgus, kel mobiiltelefon kõrva külge keevitatud. Papi tuli oma kodust, läbi oma metsasalu, joob oma viina ära ja läheb oma koju tagasi. Tema jaoks on maailma asjad paigas, mis inimese jaoks põhiline. Kinnisvarageenius töötab aga oma jälgis struktuuris, sellises, kus pole rahu ja inimlikkusega midagi teha. See papi veab oma napsulembusest hoolimata 90 eluaastani välja, robotmaakler aga haarab 45-selt südamest, keerab endal süüte välja ja ajab koivad igaveseks sirgu. Linnas elamine, see ongi kõigepealt stress.

Linnaga seostub sõna “tarbimine”, mis tekitab õudust. Igasugused “hullud päevad”, sooduskampaaniad, ühesõnaga kõik sellised orgiad, mille puhul meelitatakse kaubanduskeskustesse inimesed, kelledel ei ole tegelikult parajasti mitte midagi tarvis. Normaalne valgenahaline mitteidioot ostab asju, kui tal on neid vaja, mitte sellepärast, et asi on odav. Tark lihtne inimene ei osta endale kanalisatsoonikaevu kaant, isegi kui ta poole hinnaga saab. Samas, kui jälgida “hullusid päevasid”, saab selgeks, et lammaste kontsentratsioon ühiskonnas on ohtlikult kõrge. Äkki teeb seda seesama vääveldioksiid, mis autode tagant tuleb? Läheb inimese pea sisse ja paneb ta kummaliselt käituma?

Nii muidugi ei ole, et põlvkonnad on omadega pees, töökultuuri ei ole, inimesed on laisad, lollid ja ei viitsi tööd teha. Minule aeti omal ajal sellist paska inimeste poolt, kes vene aja lõpul kõik riigi käest tasuta kätte said. Raisad said tasuta korterid, kolhoosnikud said aitähi eest maju ja siis inisesid uute põlvkondade kallal, et vaadake, kuidas te elate. Üliinimeste põlvkondade kallal, kes 90-ndate sitas laenude kõrvalt hinges püsisid.

Vot kui võtaks praegu nende vanade sovjet-eestlase käest korterid ära ja paneks nad neid laenuga tagasi ostma, pinsist maksku, selle eest, et suud pruukida julgesid! Paneks korteri hinnaks ainult 20 tuhhi ja vaataks, kuidas nad endid surnuks vaagivad — kas võtta varutud matuserahast või mitte. Loobuvad kirstust ja lähevad lina sees auku, aga maksavad! Vanad inimesed kardavad ju teadupärast elu rohkem kui surma. Õiglus peab jalule saama — kui võetakse ära pronkssõdur, võtku muiduantud eevepeekorterid kah!

Esimene asi, mis maale ümberasujat tabab, on šokk. Vaikus halvab, korraga on kuidagi liiga palju aega käes ja mitte kui midagi ei tundu sellega teha olevat. Paari kuuga loksuvad suuremad asjad nagu töö jne paika ja äkitselt hakkab kuidagi väga mõnus. Tuled oma saunast palja persega läbi õue, paljajalu, kartmata naabri koera sitajunni sisse astuda, sest naabrit pole.

Ja kui vahel vaikusest küllalt saab, võtad garaažist oma armsa vana, vääveldioksiidi, CO-d ja küllastumata süsivesinikke sülgava Audi 80 ja sõidad linna vanadele semudele külla. Ja niimoodi küll, vahel harva, võib linn tulija jaoks täiesti võluvana mõjuda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid