Jaak Juske: Rikas riik, veel rikkam poliitik

Valimiskampaania käib täistuuridel ja nii on linnatänavatele ilmunud Keskerakonna ja Reformierakonna valimisplakatid, kus mõlemad võimuparteid lubavad veel suuremat palka. See loosung pole aga kuigi tõsiseltvõetav, sest on ju eriti just Ansipi-Savisaare valitsuse aega varjutanud pidevad palgatülid.

Kuigi riigieelarve on tänu edukale majanduskasvule hüppeliselt paisunud, ei näe suurem osa eelarvest tasu saavatest tööinimestest oma rahakotis seda palka, mis tagaks neile väärika toimetuleku. Politseinike, päästeametnike, õpetajate, kaitseväelaste ja tervishoiutöötajate palgamuredest on räägitud palju ja seoses läheneva suurstreigiga räägitakse taas.

Kuigi alanud aastal on paljudel riigiteenistujatel oodata väikest palgatõusu, ei peata see oluliselt tublide tööinimeste siirdumist erasektorisse või välismaale parema palga peale. Kaua sa ikka kannatad, pere vaja toita ja pangalaenud maksta. Eriti veel, kui samal ajal kasvavad riigikogu ja valitsuse liikmete palgad endistviisi hüppeliselt iga kvartal.

Kõige tõsisem palgavaidlus on praegu käimas tervishoiusektoris. Arstide-õdede välja kuulutatud streigis pole midagi üllatavat. Juba alates eelmise aasta maikuust on nad püüdnud jõuda riigi ja haiglate esindajatega kokkuleppele uues, kaheaastases palgaleppes. Paraku pole tänased riigi- ja haiglajuhid teinud ühtegi tõsiseltvõetavat pakkumist, mis oleks aidanud nüüd nii suureks paisunud palgatüli vältida. Kuna uuest aastast kaotas senine palgaleppe kehtivuse ja uut lepet sõlmitud pole, on loomulik, et töövõtjad kasutavad oma õiguste kaitseks seadustega igati lubatud streigi korraldamise võimalust.

Täna on veel oi-kui-rikkast riigist ja suuremast palgast jutustavatel valitsuspoliitikutel võimalus näidata valimistel eel oma lubaduste paikapidavust ja pakkuda välja järgmiseks kaheks aastaks tervishoiutöötajatele vastuvõetav ja riigile jõukohane palgasumma.

Euroopaliku palgapoliitika eest seistes on sotsiaaldemokraadid toetanud riigi ja ametiühingute vaheliste palgalepete sõlmimist. See eeldab aga tõsiseid läbirääkimisi. Tervishoiutöötajate palgaleppe lugu näitab, et ametiühingud on jõudu kogunud ja nii ei saa ega tohi riik suhtuda palgaläbirääkimistesse pealiskaudselt.

Teise näite tooksin munitsipaaltasandilt. Tallinnas nagu ka mujal Eestis kasvasid kohalikud eelarved ligi veerandi võrra. Nii otsustasid pealinna juhid tõsta uuest aastast kõigi töötajate palku 15%. Iseenesest ju mõistlik samm, aga otse loomulikult tõusid sellise otsuse tulemusena kõige enam keskerakondlastest linnajuhtide palgad. Käärid madalama ja kõrgeima palgaastme vahel vaid suurenesid. Asi tipnes uudisega, et juhiloata võimuparteisse kuuluv linnavolikogu kantselei juhataja saab juba niigi ülikõrgele palgale lisaks veel iga kuu 5000 krooni autohüvitist. Ahnusel pole ikka piire.

Sotsiaaldemokraadid on toetanud riigikogu liikmetele palga lahtisidumist keskmisest palgast ja ka Tallinna volikogus seisime selle eest, et linna poliitiliste juhtide palgatõus oleks võrreldes teiste linnaametnikega väiksem.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et iga hinna eest võimule ihalevad Keskerakond ja Reformierakond pole suutnud senise valitsusperioodi jooksul avaliku sektori töötajate palgamuredele asjalikku lahendust leida. Ja kui palgad ka tõusnud on, siis poliitilistel juhtidel ennaktempos. Seega on valijatel põhjust kahelda ka nende uues lubaduses tagada kõigile väärikas palk. Pole nad seda siiani suutnud, suudavad vaevalt ka tulevikus. Täpsem oleks, kui kahe võimupartei plakateil seisaks loosung: rikas riik, rikas poliitik!