Aarne Ruben: Naise olemuse saladus
Kolmandad armastavad õppida ülikoolis ja valdavalt humanitaaraineid, tihtipeale on nendel selge siht silme ees, kelleks nad tahavad saada, ja virginiawoolfilik oma toa, oma naiseliku toa ihalus kuulub selgelt nende unistuste sisse. Kogemused aga näitavad, et lapse saamine katkestab alatihti selliste daamide akadeemilise karjääri.
Tahaksin juhtida tähelepanu ühele tõsiasjale naise psühholoogias, mida mehed tavaliselt ei märka või siis ei anna nad selget signaali, et nad seda märkaksid. Ja nimelt: naine, vähemalt vastassooga asju arutledes, ei jaga olemasolevat hierarhiateks ega hakka talle võõraid nähtusi automaatselt teadvuse äärealale tõrjuma. Naise meeles eksisteerivad sõbralikult ja pluralistlikult üheskoos jumal ja kurat, kommunistid ja kapitalistid — muidugi juhul, kui tema ajud on pesemata ja ta on saanud vägivallatu kasvatuse. Võtan siinkohal näite Oskar Lutsu „Suvest“, mis on nagu kaasaegne psühholoogiaõpik.
Teele soovib omale meheks põllumeest, aga Kiir ihaleb palavalt Teelet. Kui tegevustik pole veel lahti läinud, on Kiir Teele jaoks mõõdukalt antipaatne, aga südamepõhjas ei välista ta võimalust, et kui mees end väga põhjalikult muudab, siis võiks nende vahel üht-teist suurematki olla. Seega on Kiir sunnitud tegutsema, ta peab hakkama põllumeheks. Kuid tema plaan A ebaõnnestub täiesti. „Minge siis Saksamaale,“ ütleb Teele (plaan B). „Kui te Saksamaale mindud ei saa, minge siis Tootsi juurde sulaseks,“ sõnab Teele (plaan C). Kes Oskar Lutsu poolt geniaalselt lahti kirjutatud sündmuste käiku seni analüüsinud, on tulnud järeldusele, et Teele mõnitab noormeest ja mängib temaga.
Tegelikult võib siin näha ka teist aspekti. Teele annab mehele kogu aeg võimalusi, lihtsalt nende teostumise tõenäosus on A-st C-ni katastroofiliselt vähenenud. Lahtise peaga mees teeks teoks „plaani A“, imetegija-mees teostaks „plaani B“, selleks, et aga C-d ellu kutsuda, peab olema tõeline kangelane. Mehed näeksid Teele asemel selles olukorras kohe, et asjad ei klapi, ja raiuksid läbi kogu selle jama. Kus mõni plaan, olgu ta A või C, purunenud on, seal võib mehi näha hulgakaupa parastamas, sest mehel kohe on niisugune omadus küljes, et ta vallutab selle territooriumi, kus teine on ebaõnnestunud. See on olelusvõitluses alati nii olnud, nähtavasti on liigi säilimise huvides nõnda kõige parem.
Aga naine ei valluta seda territooriumit, ta jätab lüüasaanu rahule. Igale lüüasaanule jätab ta vähemalt „oma toa“ (kui taas kasutada Virginia Woolfi väljendit). Kordan veelkord, nõnda talitab selline naine, kellel on olnud lapsepõlves armastavad vanemad, kes on saanud kättesaadavat harmoonilist haridust, kellel ei ole väliseid põhjusi õnnetu olla, ja kes ei ole üles ässitatud mõne inimvaenuliku ideoloogia poolt — selliseid naisi on meie ühiskonnas enamus. Naiste meel ei põhine mitte allutamisel ja domineerimisel, vaid osavõtlikkusel ja ühisel vastutustundel, kirjutas tark prantsuse feminist Hélène Cixous. Sellepärast sobivad naine ja akadeemiline elu väga hästi kokku, kuna viimane kätkeb just samasuguseid väärtusi, nagu naiselikkus sisaldab. Või nagu Teele mõtles: avatult ja võimalusi andvalt.
Paraku on meie ühiskond üles ehitatud nõnda, et mehed kalduvad siin miskipärast end surnuks jooma või paljudele asjadele käega lööma. Siis saavadki just naised nende asemele keskastme juhtideks, väga tihti mingi sekretärihariduse või poolelijäänud kultuuriteaduskonna pagasiga, kamandama spetsialiste, kuna viimased omakorda ei julge võtta ülemuse vastutust. Seda ei tehta muidugi mitte uisapäisa — noorte daamide nii julge otsuse taga on mingi kõrge boss, kellele vahest on armuke oldud või muud moodi kannuseid teenitud. See kõik on tõsine tõrvatilk meie sootsiumis.
Ärgu solvutagu Mutri-Villu pärast. Töölised ei oma tootmisvahendeid, kuid on tehniliselt väga haritud ja seetõttu vastutusvõimelised ka muudes küsimustes — mäletame ju küll. Töölised on usaldusväärsed ja teavad, mida tähendab solidaarsus. Aga meenub ka, kuidas käib jõuluõhtu veetmine mõnedes Soome prolede perekondades. Alguses on kõik hea ja tore, isa tuleb kinkidega koju, jõulupuu särab tuledes jne. Muidugi võetakse ka napsi. Pereisa läheb mõistagi liiale. Verd täisvalgunud silmadega jõllitab ta oma naist. Ja peksab selle lõpuks vigaseks, sest tema psühholoogias on selliseid seiku, mis mehel kas puuduvad või eksisteerivad natuke teistsugusel kujul. Sest need on mõistetamatud. Vaat sulle siis jõulurahu, säh sulle valget lund ja sõbralikke jõulutaate, kui veri lendab ja kisa tõuseb taevani, kus jumalal inimestest parasjagu hea meel on!
Et seesugustest olukordadest pääseda, aitab naisel loomulikult see, kui temast saab tippintellektuaal või haritud inimene, kusjuures hariduse hulka kuulugu tingimata oskus mitte ronida sinna, kuhu sa ei ole kutsutud.
