Tõnis Kõiv: Ohutu liikluse valem
Autorooli istudes tuleb endal kinnitada turvavöö. Samuti tuleb turvavöö kinnitada ka kõrvalistmel või tagaistmel istudes. Näiteid selle kasulikkusest ei tahakski hakata tooma. Mina olen küll olnud olukorras, et pidin tagaistmel istujalt nõudma turvavöö kinnitamist ja märkasin imestunud pilku — aga miks ma pean? Võib vastata, et nii on ohutum sõitjale endale, laupkokkupõrke korral ka eesistujale.
Kui autoga sõites tekib oht plaanitud kohtumisele hiljaks jääda, siis ära lisa gaasi, vaid helista ja teata hilinemisest. Loomulikult on veelgi parem hakata lihtsalt varem sõitma, kuid ka teel võib ette tulla ootamatusi. Helistada ette ja teatada hilinemisest on alati väiksem “õnnetus” kui oht sattuda avariisse või üldse mitte kohale jõuda. Tegelikult ei ole ju meil sugugi nii kiire! Pidev kiirustamine tuleneb meie mõtlemisest ja seda me saame ju ise muuta.
Kasuta turvavarustust. Juba auto soetamisel pööra rohkem tähelepanu turvavarustusele (õhkpadjad, mitteblokeeruvad pidurid, veojõukontroll jms) ja kasuta seda. Helistamisel kasuta käed-vabad-süsteemi ning pea meeles: märkmikku sõidu ajal kirjete tegemine ei ole ohutu. Mobiili laadimapanekuks ei tasu paljuks pidada korraks kinnipidamist, et mitte tekitada liiklusohtlikku olukorda.
Eraldi jutt käib laste turvalisuse kohta autos. Loomulik on, et laps istub alati olenevalt vanusest kas turvatoolis või -istmel ja on turvavööga kinnitatud.
Tegelikkuses aga näeme ikka liikluses autosid, milles lapsed istuvad vabalt tagaistmel või lausa esiistmel täiskasvanu süles. Elementaarne turvareegel ütleb, et süles istuv laps on avarii korral täiesti kaitseta. Füüsikaseaduste kohaselt mitmekordistub kokkupõrke korral esemete kaal, teatud kiirusel lausa kümnekordistub. Kui laps istub süles ja turvavöö on peal, siis avarii korral satub laps nagu kruustangide vahele. Ühelt poolt rihm ja teiselt poolt süleshoidja. Ei taha kirjeldadagi, mis siis juhtuda võib. Kui aga laps rihmaga kinni ei ole, lendab ta avarii korral lihtsalt vastu esiklaasi, suurema löögi korral sealt isegi läbi. Kas leidub mõni lapsevanem, kes ütleb, et jah, ma olen selle ohuga arvestanud? Lapse koht sõitvas autos on turvatool või -iste ning laps peab alati olema turvavööga kinnitatud.
Paljud ostavad üha suuremaid ja võimsamaid autosid, et siis maanteel kehvematele ära teha ehk suuri kiirusi arendada. Võimsa ja kalli autoga kaasneb justkui garantii, et seal sees istudes olen kaitstud, minuga ei juhtu midagi. Võin kiirustada ja kihutada. Ühiskonnas on valitsev suhtumine, et mida suurem ja vägevam auto on, seda kiiremini peab sellega sõitma. See näitab justkui inimese edukust.
Kas tegelikult ei ole mitte vastupidi? Edukas saab ikka olla see inimene, kel on aega mõelda enese peale, oma lähedaste peale. Kel on soovi elada ja tegutseda rohkem kui lihtsalt punktist A punkti B jõudmiseni. Kes saab endale lubada ohutut sõitu.
Hästi läheb sellel sõidukijuhil, kes lubab endale maanteel 90 km/h tunnikiirusega sõitmist. Kõige tähtsam on juhi enesetunne, et ma saan endale lubada sellisel kiirusel sõitmist — ma ei pea nahast välja rabelema riski piiril kihutades, mul on aega, mulle meeldib nii rohkem. Ma vaatan autoaknast kahetsusega neid, kes must mööda kihutavad. Tihtipeale lubaks minu auto ja mu autojuhivõimed neist kõigist mööda sõita, aga milleks? Mul ei ole vaja maanteel endale ja teistele pidevalt tõestada, kui hea auto mul on ja kui hästi ma sõita oskan. Mul on tähtis jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda — ja ma jõuan sinna.
Miljardid Tallinna-Tartu maantee remondiks ei muuda liiklusohutuses suurt midagi. Teatud avariide hulk lihtsalt asendub teist tüüpi avariidega, sest parem tee annab võimaluse veel rohkem kihutada.
Muutus meie elus toimub siis, kui me ise mõtleme oma käitumisele liikluses ja muudame seda ohutumaks. Ning soovitame sõbral, naabril ja kolleegilgi sama teha.
