Iivi Masso: Võitlev feminism, see kohutav hirmutis

Eestis ei taha ei naispoliitikud, edukad naised ega isegi mitte akadeemilised feministid end hea meelega võitlevaks ehk poliitiliselt aktiivseks feministiks tunnistada. Üldises arvamuses võiks selle olematu radikaalfeministi maine kokku võtta umbes nii: ta vihkab mehi, sööb lapsi, õõnestab ühiskonnakorda, peret ja heteroseksuaalsust kui sellist, mõnitab pereemasid ja pürgib Suure Matriarhaadi ja meeste täieliku alistamise, kui mitte elimineerimise poole.

Rääkimata sellest, et ta püüab kaotada erinevusi naiste ja meeste vahel, lõpetada maailmast kõik kenad kombed ukseavamisest alates ja kontskingade kandmisega lõpetades. Mõni ime siis, et keegi end selliseks koletiseks tunnistada ei taha.

Mida siis ikkagi võitlevad feministid tahavad, mille vastu ja mille poolt nad võitlevad?

Kui individualistist “feministile” piisab sellest, et omaenda karjaäris meestega võrdselt edasi jõuda ja ise sooga seotud vägivallast ja mõnitamisest paäseda, siis poliitiliselt meelestatud feministid esitavad üldisemal tasemel küsimusi:

Miks teevad naised rohkem tööd, aga saavad vähem raha?
Miks hierarhiates ülespoole liikudes suureneb alati meeste osakaal?
Miks suureneb vaesusrisk otsesuhtes laste arvuga ja miks vaesed on eelkõige lapsed ja naised?
Miks on naised massiliselt bordellides meestele müügiks ja mitte vastupidi?
Miks on avalik linnaruum tihti kaunistatud piltidega just naiste tagumikkudest?
Miks kardavad naised rohkem töökohtade kaotamise ja uute leidmise pärast ka siis, kui nad on meestest kogenumad ja haritumad?
Miks meeste välimus kõlbab esinduseks enam-vähem sellisena kui ta on, aga naine peab end hoolega ümber tegema, et olla “naiselik” ja esinduslik?
Miks on nii tänav kui ka oma kodu naistele ohtlikum koht kui meestele?

Nii lihtne on väita, et see kõik tuleb loodusseadustest ja nn naiselikust ja mehelikust loomusest. Just selle väite vastu on radikaalne feminism, mis julgeb seda nö loomust kahtluse alla seada. Ei ole senini kuulnud ühestki radikaalfeministist, kes oleks nii “äärmuslik”, et oleks nõudnud naiste ja meeste võimurollide väljavahetamist. Kõige “äärmuslikum” nõudmine on see, et suhtumine, tingimused ja eeldused oleksid enamvähem võrdsed, hoolimata olemasolevatest bioloogilistest erinevustest.

Õige lühidalt kokku võetuna on feministide radikaalseim sõnum see, et naine, nagu meeski, on eelkõige inimene. Isik, mitte dekoratsioon, tarbimisese või teenija. Võimeline looma, mõtlema, arenema ja juhtima. Võitlevad feministid julgevad seda tõsiasja meelde tuletada, kui see kipub ununema.

Poliitilise feminismi puudumine Eestis tuleb osalt just feministi hirmutislikust mainest, osalt aga ühiskonnale omasest individualismist. Kui minu karjaär edeneb, pole diskrimineerimist olemas. Kui mul pole lapsi, pole lastetoetusi vaja, või kui mul on hea rikas mees, pole vaja toetada üksikemasid. Kui mind ei lööda, pole naistevastane vägivald probleem, ja kui mulle meeldib kontstel kepsutada, siis on see koledate sandaalitädide enda asi, kui nad ilukriteeriumitega rahul pole. Ja kui feministe ei sallita, siis ma parem ei ole feminist, kuigi ma muidugi tahan, et just mind koheldakse meestega võrdselt.

Väita, et radikaalfeminismil pole Eestis asja, võiks alles siis, kui ülalloetletud küsimused ei käiks Eesti kohta. Paraku on selline paradiis Eestist veel kaugel.