Valimistest osavõtt on igaühe kodanikukohus, aga paariaastast kodanikku veel valimistele ei sunnita, täpsemalt — ei lubata. Ka mitte kümneaastasena. Ega isegi kuueteistkümnesena, kuigi sel ajal peab noor inimene juba mitmete oma tegude eest ise vastutama. Ilmselt ei peeta neid veel poliitiliselt küpseks — või arvatakse hoopis liiga mässumeelseks?

Las lastele jääb edaspidigi poliitikavaba lapsepõlv. Kaugemas tulevikus võiks aga kehtestada ka valimisea ülempiiri. Näiteks 75 eluaastat. Kui inimene on valimispäevaks 75-aastane, siis teda valimisnimekirja ei kanta. Ja ma arvan, et seda võiks vanainimesed võtta mitte kui piirangut, vaid kui privileegi. Nad on riigile andnud oma parimad aastad, et talle raha teenida, nüüd on ka puhkus (pension) välja teenitud. Samamoodi võiks mingis vanuses inimese kodanikukohustusi täidetuks pidada.

Ma loodan, et sellise pöörde tulemuseks oleks ka poliitiliselt motiveeritumad ja rohkem tulevikku suunatud valimistulemused

Paratamatult on nii, et kui inimene vanaks jääb, ei taju ta enam nii täpselt ühiskonna arenguid, talle muutuvad tähtsamaks igapäevased elulised pisiasjad. See loob aga populismi ja manipuleerimise kasvulava. Anname 500 krooni pensionäridele kingituseks — super! Anname lapselastele tasuta koolitoidu, suurendame lastetoetusi, ja plusspunktid muudkui tulevad. Lükkame talvel teed lahti — oleme maailma parimad!

Loogiline, et vananedes inimene pole enam sportlikult nii tugev ja ühteviisi raskeks võib muutuda nii rahvaesindajate sõelumise malemängus osalemine kui ka — puhtfüüsiliselt — valimisjaoskonda jõudmine.

Valimiskastiga kodudes käimine on iseenesest üllas žest, aga annab suure psühholoogilise eelise võimulolevale parteile. Kuna suurem jagu neid, kes kastiga ringi käivad, on valitud võimule võimalikult lojaalsed inimesed, ja kas või alateadlikult see ikkagi valikuid mõjutab. Raske on ju inimesele otsa vaadata, samal ajal tema vastaskandidaati valides.

Lisaks äärmuslik variant, mida siiski ilmselt harva ette tuleb — et vanainimene küsib kastitoojalt nõu, mis numbri või risti ta kuhugi kirjutama peab.

Vastunäidustused valimisea ülempiiri kehtestamisele:

1. Vanainimesele on tähtis iga külaline, kes teda vaatama tuleb. Aga valimised ei peaks olema ainuke põhjus, miks inimesele koju minnakse. Võikski ju olla sotsiaaltöötajate võrk niivõrd välja arenenud, kas või osaliselt kodanikualgatuse baasil, et vanainimesi, kes vähe kodust väljas käivad, regulaarselt külastada. Ja teha ka võimalikuks väheliikuvatele inimestele rohkem kodust väljas käia — bussid erivajadustega inimestele näiteks.

2. Pensioni tõstmine muutub poliitikute jaoks ebaoluliseks küsimuseks, sest pensionäride hääli enam endale meelitada ei ole vaja. Aga vanusepiir olekski alles 75 peal, siis oleks ka valimisealiste pensionäride näol survegrupp olemas. Pealegi on igaühel, kes noor, ka eeldus kunagi vanaks saada.

3. Vanainimene tunneb ennast ühiskonnast kõrvaletõugatuna, kui tal järsku enam valida ei lubata. Sellekohane ühiskondlik kokkulepe tulebki tasapisi saavutada. 15-25 aastane üleminekuaeg oleks vajalik.

Võib-olla on 25 aasta pärast hoopis teine maailmakord. Või tuleb vahepeal maailma lõpp. Aga vaid musta stsenaariumiga arvestades ei oleks üldse mõtet mingeid investeeringuid teha. Teisalt peaks viie või kümne aasta pärast igal vanainimesel olema selge neti teel hääletamine, aga võib-olla on selleks ajaks e-hääletamisest loobutud. Mis iganes põhjusel.

Nii et kogu seda juttu ei saagi võtta kui konkreetset nõudmist, aga selle üle arutleda ikkagi võib.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid