Kivirähk: Rüütli pidanuks esitama riigikogus

Sotsioloog Juhan Kivirähk on seisukohal, et Keskerakond ja Rahvaliit ei esitanud Arnold Rüütli kandidatuuri riigikogus sellepärast, et kartsid oma erakonna liikmete ettearvamatuid otsuseid.

Kivirähk kirjutab Postimehes avaldatud arvamuses, et ühiskonnaelus puuduvad õiged ja valed vastused, on erinevate gruppide huvid ja tõde selgub nende kokkupuutepunktis. Sama kehtib ka küsimuse kohta, kes peaks saama Eesti presidendiks.

„Presidendi valimise kord võib olla kohmakas, ent niikaua kuni seda pole muudetud, peaks kõigil olema kohustus seda järgida, eriti seadusandjail endil,” on sotsioloog seisukohal.

Kui Keskerakond ja Rahvaliit on otsustanud toetada Arnold Rüütli tagasivalimist, ei saa keegi seda neile pahaks panna, kirjutab Juhan Kivirähk, kuid nad on süüdi selles, et ei seadnud oma kandidaati üles riigikogus.

Kui Edgar Savisaar ja Villu Reiljan kritiseerisid vastasleeri poliitiliste kandidaatide esitamise pärast, et teinud nad ise ometi midagi leidmaks mittepoliitilist kandidaati. Seevastu alandasid nad meie presidendi kahe erakonna poliitilise koostöö garandiks, kirjutab Kivirähk.

„Ükskõik kui kaunisõnaliselt Reiljan ja Savisaar tagantjärele vassivad valikute puudumise, vastuhääletamise võimatuse vms osas, oli Rüütli ülesseadmisest loobumise taga tõenäoliselt hirm. Hirm oma fraktsiooni liikmete ettearvamatu käitumise pärast,” annab sotsioloog kahe erakonna juhtide motiividele hinnangu.

Tiit Tammsaar Rahvaliidust on arvutanud välja, et valimiskogu on riigikogust täpselt kolm ja pool korda legitiimsem. „Ilmselt on legitiimsus Tammsaare tõlgenduses seotud lihtsalt Arnold Rüütli võimalike toetajate hulgaga. Riigikogus pooldavad Rüütli tagasivalimist 36 riigikogu liiget — see pole piisavalt “legitiimne” hulk,” on Kivirähk karm.

Sotsioloog meenutab, et Emori andmetel toetab Arnold Rüütlit 36 protsenti, Ilvest aga 48 protsenti rahvast. Seega on eriti legitiimse valijameeste kogu arvamus erinev nii riigikogu kui rahva arvamusest.

„Ma ei näe mingit põhjust jagada praegusi parlamendierakondi pühakuteks ja patusteks. Veendumus, et poliitikas on kõik vahendid lubatud, iseloomustab mõlema poole esindajaid,” tõdeb sotsioloog ja avaldab muret, et president küll leidmata ei jää, aga poliitilise tasakaalu asemel toob see kaasa ühiskonna senisest suurema lõhenemise.