Eelmodernne Laar, postmodernne Rüütel

Psühholoog Voldemar Kolga annab 20. augustil Eesti Televisioonis nähtud vestlussaatele hinnangu: nägime mehi kolmest eri maailmast, üks aga liikus kõigis kolmes maailmas.

Toetudes Alvin Toffleri ideele kolmest maailmast, kirjutab Kolga Eesti Päevalehes eelmodernsest Laarist, modernsest Ansipist, postmodernsest Rüütlist ja Savisaarest, kes ei kuulu ühtegi maailma.

“Eelmodernne ühiskond on agraarühiskond, kus tähtsad on maa ja rahva hulk.” Seepärast on Laaril Kolga arvates vaja 1,5 miljonit eestikeelset inimest. “Kuna maa on esmane väärtus, on ka piirid pühad. Sümbolitel on üldse suur roll: nende pihta on mõnus tulistada,” kiikab Kolga Laari pähe. Ei maksa unustada ka seda, et kolhoosid suurtootmise ühe variandina eelmodernsesse maailma ei sobi.

Ansipi ja tema modernsuse loogika on teistsugune. Piiridel, maal ja rahvusel ei ole tähtsust, olulised on tööjõud ja kapital. Modernne on ratsionaalne, kirjeldab professor modernsust. “Modernne mõttemaailm lubab luua sellise majanduskeskkonna, kuhu ukrainlased tuleksid keevitama.” Peamine, et töö saaks tehtud, iseloomustab professor Kolga Ansipi mõttemaailma.

“Modernsus toetub progressi ideele. Eesmärgid peavad olema selged. Ansip seab eesmärgiks jõuda viie kõige jõukama Euroopa riigi hulka. Muide, ka NL-i kord oli modernne, kuna iga viie aasta tagant seati parteikongressidel uusi suuri eesmärke,” meenutab psühholoog.

„Vana Rüütli sobimine postmodernsesse maailmapilti oli mulle suur üllatus, aga teha pole midagi!” tunnistab Kolga.

Toffleri järgi iseloomustab postmodernsust info- ja inimesekesksus. Kapitalil ja tööjõul ei ole enam nii suurt tähtsust — ei vajata suurt hulka keevitajaid. Suured lood ja eesmärgid kaovad, oluliseks muutuvad väikesed huvigrupid. Postmodernsuses hääbub progressi idee, ei ole vaja üha enam toota ja tarbida. Materiaalsete väärtuste asemele tulevad eneseväljendus jm inimlikud väärtused.

Postmodernse ideestikuga läheb hästi kokku kodanikuühiskonna, vähemuste ja regioonide toetamine. Postmodernsus ei aja võrulast Tallinna tööle, räägib Kolga.

“Postmodernsed mõtlejad vaidlevad iseendaga, mis jätab kuulajale mõnikord segase mulje. Rüütlile heidetakse ette segasust. Postmodernne maailmapilt ongi eklektiline, püüdes kokku sobitada omavahel sobimatuid asju,” heidab psühholoog asjadele valgust.

Savisaar võib sõltuvalt situatsioonist rääkida nagu eelmodernne Laar, modernne Ansip või postmodernne Rüütel, kinnitab Kolga.

“Savisaar toetas Lihula sammast nagu eelmodernne inimene, kes austab traditsioone ja ajalugu. Järgmisel hetkel oli ta modernne persoon, kes mõistab lastesõimede tähtsust ja töötab selle nimel. Ülejärgmisel hetkel oli ta postmodernselt mänguline, et pakkuda oma oponentidele “Varssavi pakti” raames koostööd. Kui Rüütlil kui postmodernsel inimesel on kaks identiteeti, siis Savisaarel on neid veelgi rohkem.”

Voldemar Kolga loodab, et tema jutt aitab mõista, miks käituvad meie liidrid nii, nagu nad käituvad.