Peep Sooman: Riigiametnike hea ja halb elu

Ametnike palgad olla ajast ja arust. Erasektori ja riigiametnike palkasid ei saa võrreldagi, poliitikud räägivad aastaid, et avaliku sektori madal tase on tingitud just kehvadest palkadest. Ometi on Eestis sadu ametnikke, kes töötavad rõõmuga mõnes ametis, ministeeriumis või muus riigiasutuses. Nad ei tahagi sealt ära minna. Miks?

Eestis on vähe ametnikke, kes võivad oma palganumbri öelda ilma selle üle häbi tundmata. Linnapead Andrus Ansip ja Jüri Mõis ning haigekassa juht Maris Jesse on näited neist paarikümnest inimesest, kes saavad väga head palka. Nende alluvuses olevad abilinnapead, ametite juhid ja muud tähtsamad asjamehed saavad ka head palka. Ülejäänute töötasu on juba niruvõitu.

Öeldakse, et seal on hea, kus ise ei ole. Sellegipoolest tundub mulle, et ametniku elu polegi nii halb, kui esmapilgul paistab.

Küsisin paar päeva tagasi ühelt tuttavalt, umbes 5000 krooni puhtalt kätte saavalt juriidilise kõrgharidusega riigiametnikult, miks ta oma haridustaseme kohta madalapalgalisel ametikohal vindub, mingu parem erafirmasse, kus tema kuupalk võib olla vabalt ka kaks korda kõrgem. Tema selgitas, et esiteks ei pea ta riigitööl olles teatud tingimustel õppelaenu tagasi maksma. Sealt säästab ta umbes 500 krooni kuus. Pealegi olevat riigiasutused järsku tublimate ametnike palkasid hakanud kergitama. Varsti peaks heade spetsialistide palk järele jõudma erasektoris töötavate inimeste töötasudele.

Märksa jahmatavamaks osutus aga teenistuja viimane argument. “Mis ma ronin neisse firmadesse, sinna jõuab alati minna,” pihtis ta, viidates riigitöö eelistele teadmiste omandamisel. Rohkem on aega ennast harida, riigiametis on head võimalused tulevikus kasutoovate kontaktide loomiseks. Tema vallutajalik plaan on läbi eeskujuliku töö sokutada ennast tulevikus riigi kontrolli all olevate ettevõtete nõukogudesse, kus on nii võim, raha kui sidemed. “Need vennad saavad ju üle 20 000 krooni kätte,” teab ta.

Karm värk. Tuleb välja, et madalat töötasu pakkuv riigiamet pole mingisugune luuserite pelgupaik või rehabilitatsioonikeskus, vaid väga vinge hüppelaud “tõeliste tegude” tegemiseks. Paar aastat kannatad lolli ülemuse mulinat, siis lähed nõukogudesse ja hakkad ettevõtete juhatusi kamandama?

Tundub, et veel eelmisel aastal juuratudengite nimekirjas olnud mehe hullumeelse lalinana kõlav jutt polegi labane praalimine, seal näib tõetera sees olevat. Eestis on kümneid ametnikke, kes on suutnud ennast ei-tea-mille-või-kelle abil riigifirmade nõukogudesse sokutada. Mõni saab nõukogude töös osalemise eest 10 000 krooni igakuist lisatasu, mõni rohkem, mõni vähem.

Nõukogudesse kõik ei mahu. Ega see veel ametniku lõpp pole. Võtame näiteks botaanik Jüri Oti. Palk on nadi? Pole probleemi. Kirjutab endale paarkümmend tuhat krooni lisatasudeks. Lõpuks, kui jamade välja tulemisel talle kinga antakse, saab veel 200 000 krooni elamisraha kaasagi. Riigiametnikud saavad tihti preemiaks nn 13. palga. Politseis on see politseipäeval, paljudes asutustes enne jõulupühi, mõnes kohas enne puhkusele asumist. Igatahes on Jesse juhtum mõistlikum- teenib küll 36 000 krooni kuus, aga sellega asi piirdubki. Vähemalt avalik.

Uskumatu, kuid tõsi- missiooniga riigiametnik võib jõuda kaugele. Ametnike palgad on avalikud, kuid paljude riigitöötajate puhul räägitakse vargsi vaid põhipalgast. Lisatasude kohta on avalik teave olemas vaid nende isikute puhul, kes peavad täitma majanduslike huvide deklaratsiooni, mida saab internetis sirvida igaüks. Kui palju on tegelikult kümneid tuhandeid kroone kuus teenivaid halle kardinale, mina ei tea. Peaks välja uurima.