Metsapoolne varingu osa on laiem ja sügavam, põllu poole läheb kitsamaks, vahendab Nädaline.

“Tegemist on ilmselt karstilõhega või salaojaga, kus veed liiguvad. Siin on valdavalt paealad ja on suur tõenäosus, et paelõhes on veesoon,” lausus Raplamaa keskkonnateenistuse spetsialist Raul Aalde. “Vesi voolab maa all ja võtab mulla kaasa.”

Nii suurt maalõhet ei ole varem Põrsaku külas olnud, aga väiksemaid varinguid ja vee liikumisi küll. Arne Ojasalu sõnul on mõnikümmend meetrit varingust vesi üle maantee voolanud, on tekkinud väiksemaid ja suuremaid auke põllule: üks neist oli sügav ja oma kolm meetrit pealt lai. See täideti põllukividega ja aeti muld peale. Ka elektripost on äkki küljeli vajunud ja alt paistab tühimik.

“Kui ühes talus kaevu puuriti, kukkus paarikümne meetri sügavusel masin kolaki alla — järelikult oli seal tühjus. Männituka taga on võrkpalliplatsi suurune puhas sile paas,” tutvustab Arne Ojasalu oma küla iseärasusi ja arvab, et tegemist on kunagise järve põhjaga, sest kalda joongi on selgesti aimatav.

Põrsaku külavanem tähistas varingukoha, et õnnetust ei juhtuks.