Kui leppisime seda intervjuud kokku, ütlesid: häälestu kohtuma inimesega, kes loeb rahulikult sellest, mida teha siis, kui inimesed näevad oma probleemide lahendusena diagnoosi saamist, aga ühiskond ei jõua ja tõtt-öelda ei peakski asju sedasi lahendama. Lisasid lingi Cormac Russelli 2022. aasta artiklile, mis räägib sellest, kuidas kogukonnad saavad ise oma heaolu ja tervist edendada.

See on näide sellest, millesse ma tahaksin süveneda ja millesse tegelikult arst võiks vahel saada aega süvenemiseks. Kas meil on aega lugeda näiteks psühhedeelikumidest, mis on oluline osa psühhofarmakoloogia arengust, või ATH-plahvatuse sotsiaalsetest teguritest? Või ka näiteks sellest – millest mainitud artikkelgi rääkis –, kust see tuleb, et kõik inimesed justkui hakkavad haigeks jääma ja kõik tahavad endale psüühikahäire diagnoosi. On huvitav aru saada, kuidas on juhtunud see, et end tahetakse defineerida oma haiguse ja eriti psüühikahäire kaudu.