Eesti kriitiline taristu on katki läinud 43 korral. Riik teab ainult üheksast juhtumist

Ankur on Eesti merepõhjas olnud tihe pahalane. Võib-olla ei peaks kohe kõiki lõhutud kaableid pahatahtlikele kätele omistama, arvab aastakümneid merepõhjataristuga tegelenud Toivo Praakel.

Üks meri, kolm kuud, üheksa kaablit. Selle lühikese aja jooksul on ankrud Läänemere põhjas paiknevat taristut kahtlaselt tihti tabanud, et seda kõike loomulikuks asjade kuluks pidada, kõlab nii riigijuhtide kui ka ekspertide suust.

Samas on ka neid, kes leiavad, et ühiskondlik häirekell võiks veidi tasasemalt heliseda – ankrute roaks on varemgi kaableid langenud ja viimaste kümnendite jooksul on tulnud parandustöid tegevatel laevadel traalida katkisi kaabliotsi merepõhjast mitukümmend korda. Ent varem riik kaablite vastu eriti suurt huvi ei tundnud. See paneb küsima: kas ühiskondlik ärevus ja hübriidsõjafoon on nüüd pannud võimulolijad iga kaabliintsidendi korral üle reageerima?