Mari Kalkun: kultuuripealinn ja Aigu Om! Jaapani eri näitasid, et lõunaeestlastel on maailmale palju anda

„Öeldakse, et kui saad Jaapani sõbra, siis see sõber on terveks eluks. Isegi kui oled temaga võib-olla ainult ühe nädala koos veetnud,“ ütleb muusik Mari Kalkun jaapanlaste oskuse kohta luua sügavaid ja tähenduslikke suhteid. 

2024. aasta suvel toimus Võrumaal muusika-, metsa- ja sõnasündmus Aigu Om! Jaapani eri, mis Tartu 2024 kultuuripealinna tuules lennutas Lõuna-Eesti metsade ja rabade vahele esinejaid ja külastajaid Jaapanist Prantsusmaani.

2021. aastal alguse saanud Festival Aigu Om! nimi ja mõte kannab võrokestele iseloomulikku elu- ja ajatunnetust, mis innustab hoidma traditsioonilist elulaadi ning pärimuskultuuri. Aeglane ja looduslähedane elu, mõtestatud tegutsemine ning kohalolu  sulanduvad Aigu om! festivalil ühte muusika, metsa ja sõnaga.

Aigu Om! Jaapani eri festivali keskmes oli kaks kauget, kuid tunnetuslikult sarnast kultuuriruumi – Eesti ja Jaapan. Kahe maa kultuuripärandi kokkutoomise idee sündis festivali eestvedajal Mari Kalkunil ja Aigu Om! Jaapani suhete juhil Janne Funkil. 

Kuidas sai alguse teie koostöö Jaapaniga ja mis viis teid mõtteni tuua Jaapani kultuur Võrumaa metsade, rabade ja soode vahele?

Mari Kalkun: Minu suhe Jaapaniga algas juba 2008. aastal, kui sinna esimest korda tuuritama sattusin, kokku olen Jaapanis muusikuna käinud seitse korda. Koostöö Jannega algas 2018. aastal Eesti Vabariik 100 raames, mil üle terve Jaapani toimusid erinevad Eesti muusika kontserdid. Sealt saime ka väga head jaapanlastest koostööpartnerid. See on minu ammune unistus, et mitte ainult mina ei lähe Jaapanisse, vaid et toon Jaapani külalisi ka siia. Et dialoog oleks kahepoolne.

Janne Funk: Jaapaniga olen olnud seotud ajast, mil alustasin ülikoolis õpinguid, kuid suurem partnerlus Jaapaniga algas Estonian Festival in Japan’iga 2018. aastal. Seega jah, me oleme neid radasid pikalt sisse astunud. Ja iga kord, kui oleme toonud jaapanlasi Eestisse, näiteks kas või Aigu Om! festivali raames, siis nad on tõelises vaimustuses Lõuna-Eestist ja Võrumaast. Ja teisalt on nii jaapanlased kui ka eestlased kogenud, et mingisugune naljakas sarnasus on meil, et midagi nagu on väga tuttavat, mingi lähedane tunne. Ja mitte keegi ei oska seda lahti murda, et mis asi see täpsemalt on. Üks, mida tugevalt tunnetasime, on suhtumine loodusesse – nad tulevad siia, Eestimaale, ja tõeliselt naudivad siin olemist: käivad suitsusaunas, istuvad ja vaikivad, viibivad erilises seisundis. See tundus selline hästi põnev koht, mida natuke sügavamalt kaevata ja Tartu 2024 programmiline toetus võimaldas veel kord lähemalt vaadata, mis on see, mis tunnetuslikult nende kahe kultuuriruumi vahel sarnast on. Aigu om! festivalist tuleb varsti välja ka film ning seal avanevad päris põnevad nurgad.

Mari Kalkun: See on peagi linastuva Eesti tippdokumentalisti Ants Tammiku film ja see annab vast kõige paremini edasi, mida ja kuidas jaapanlased siin kogesid. Me tõime nad otse Tallinnast siia Võrumaa metsade vahele soode-rabade retkele. Jaapanlaste jaoks oli tõeline elamus, kui nad said võtta jalast saapad-kummikud, astuda paljajalu rabamaastikule ning seal veidi ringi kõndida. Jaapanis on soopinnasele astumine sisuliselt keelatud, see on neil sedavõrd kaitstud ala.

Janne Funk: Jaapanis niisugust meile tavapärast metsas jõlkumist või vabas looduses jalutamist ei ole. Neil on paigaldatud rajad ja raja äärtes on hoiatavad sildid, et ära astu teelt kõrvale, ohtlik on. Põhimõtteliselt ei võigi vabalt looduses käia, ja see keeld muidugi hõlmab ka sealseid rabasid. Kuigi sellist Eestile üksühele rabamaastikku on seal väga vähe. Kui me sõna „raba“ jaapani keelde tõlgime, siis tekib ka alatihti küsimus, et mis sõnaga seda tõlkida, sest päris samasugust raba või sood seal pole, on midagi ligilähedast, selliseid soiseid märgalasid.

Mari Kalkun: Ja teine, millega me jaapanlastest külalistega hästi lähedalt seotud oleme, on animism, looduse hingestatus. Sealt koorus ka selliseid väga huvitavaid aspekte välja, just nende erinevuste kohta: ühelt poolt, jah, me justkui tunnetame seda loodust hingestatuna, aga teisalt on mingisugused nüansid, mis on huvitavad, aga teistmoodi. Eks seda tuleb siis kõike sealt filmist vaadata.

Janne Funk: Jaapani põlisusund on shintō, mis põhineb animistlikul maailmanägemisel ja keskendub looduse ning esivanemate austamisele. Selle usundi kohaselt on kõik, sealhulgas loodus hingestatud ja seda kehastavad kamid – jumalused või vaimud. Need kamid võivad elada nii mägedes, puudes kui ka jõgedes, sarnanedes meie pühade hiite, allikate ja haldjatega. Looduse hingestatus, austamine ning tasakaalu leidmine inimese ja looduse vahel on meil jaapanlastega sarnane. Aga erinev on, et meil on see traditsioon ajaloos ristiusu tuleku ja muude arengute tõttu katkenud, samas kui Jaapanis on animism elus. Minu jaoks ongi väga huvitav, kuidas Jaapani traditsiooni peegeldused võivad tagasi tuua mingisugust teadmist ka meile. Kuulates Jaapani kajasid saame mõelda, kas meil võib olla oleks ka midagi sellist olnud, kui neid katkestusi poleks. See kogemus annab natukene rekonstrueerimisvõimalusi.

Kuidas suhtuvad suurlinna kiire elutempoga harjunud jaapanlased molutamisse ning milline mulje jäi neile suitsusaunast?

Janne Funk: Minu meelest peavad nad veel molutamist harjutama, seda rattalt maha tulemist. Nendel toimub elu palju kiiremas tempos, eriti linnaelu. Ja see ei ole nii lihtne, et tuled siia ja kolme päeva pärast oled teises laines. Aga samas võin öelda, et Aigu Om! lõpuks nad ikkagi said juba peaaegu et lainele või kuidas sulle, Mari, tundus?

Mari Kalkun: Jaa, see oligi üks suuremaid õnnestumisi minu kui festivalikorraldaja jaoks, kui meie tohutult töökas Jaapani partner, Kō Koiwa, ütles mulle festivali lõpus, et Mari, nüüd ma sain aru, mis see „aigu om“ ikkagi on, ma sain nüüd kätte selle. Tema tõesti on tohutult töökas. Üleüldse töötavad jaapanlased ööd ja päevad, magavad ülivähe, vahepeal käivad korraks tilgutite all haiglas ja siis tulevad jälle tagasi, sest on vaja Aigu Om! festivali ette valmistada (naerab – toim

Ja loomulikult saun, seal ei saa pinges olla, keha läheb loomulikult molutamise režiimile ja lõdvestub. Kuna meil oli sel aastal eraldi suitsusauna programm, siis said ka Jaapani külalised kogeda erinevaid saunasid. Neil on ju Jaapanis onsenid, kuumaveeallikad. Füüsilises mõttes on tunne, mis tekib onsenis, sarnane, aga samas on suitsusauna traditsioon nii iidne ja sügava pärimuskultuuri taustaga, et pakkus neile tõesti tohutu elamuse.

Janne Funk: Pärimuslik suitsusaun on iga kord ainulaadne. See sõltub inimeste enda olekust või energiast, mis seal kokku saab. Ma olin ise ka saunas ja kuna seal olid tol korral eriti puhtad, egotud looduseinimesed, siis oli kogemus ääretult meeldiv. Kuna Jaapani kultuuris väärtustatakse kollektiivsust ja harmoonia hoidmist, siis on nende isiklik ego ka vähem nähtav, sellist egotsentrilisust nagu lääne ühiskondades levinud individualism praktiliselt ei kohta. Meiega käis suitsusaunas ka mägitark Daizaburo Sakamoto, kes kolis Tokyost Põhja-Jaapanisse, elab nüüd oma perega ühe püha mäe jalamil ja käib mägedes praktiseerimas iidset yamabushi traditsiooni, mis seisneb erinevate taju- ja meeleharjutuste praktiseerimises vabas looduses. See on kinnine kogukond, kus teadmised on sageli salajased või edastatakse ainult neile, kes on valmis vaimselt arenema või saab inimene vastavalt võimekusele tükkhaaval teadmisi juurde. Vot temas avas suitsusaunas käik midagi eriti tugevalt ja ta imestas, et teie elategi siin Lõuna-Eestis seda elu, mida mina käin aeg-ajalt mägedes praktiseerimas.

Millised hetked ja kogemused Aigu Om! festivalil jäid teile kõige eredamalt meelde?

Mari Kalkun: Minu jaoks oli väga eriline kogemus muusikaline retk, mis sai alguse aastaid tagasi Tokyos ja mis lõppes Võrumaa metsade vahel Aigu Om! festivalil. Kui ma esimest korda Jaapani muusikutega ühes Tokyo stuudios kohtusin, siis kumbki jaapanlastest ei rääkinud eriti inglise keelt. Meil tegelikult puudus muu ühine keel peale muusika, ja siis lihtsalt istusime stuudios maha ning hakkasime mängima muusikat, ilma nootide ja plaanita, lihtsalt improviseerisime koos. Nii et muusika oli lähtepunkt, meie ühine keel. Räägitakse, et muusika on universaalne keel, aga ise kogeda, et see päriselt ongi nii, ja et see toimib – see oli selline vau-hetk. Nüüd festivalil mängisime kahel õhtul kontsertidel sedasama muusikat, mis oli osaliselt Tokyos sündinud ja arenes siin Võrumaal proovide käigus edasi – see muusika hakkas elama oma elu.

Ja see jaapanlaste südamlikkus. Öeldakse, et kui saad Jaapani sõbra, siis see sõber on terveks eluks. Isegi kui oled temaga võib-olla ainult ühe nädala koos veetnud. Nad tõesti oskavad suhteid luua sügavateks ja tähenduslikeks. Ja ei olegi oluline, et veedaksid tohutult palju aega koos. Neil on ka hästi suur märkamis- ja imestamisoskus. Nad imestavad kõige üle, mida nad siin kogevad: iga toit, iga koht, metsaretk – kõik on imetlusväärne. See on minu meelest tõeline tarkus osata elu peale selliselt vaadata.

Janne Funk: Selline imestamine on Jaapani kultuurile omane. Neil on kontseptsioon, et ükski kokkusaamine ei ole juhuslik. Kui ühes aegruumis saavad kokku kaks inimest, siis sellel on mingi sügavam tähendus. Iga hetk ja iga kohtumine on kordumatu ja seetõttu tuleb neid hetki ning kohtumisi väärtustada. See on ehk see, mis Mari jutust läbi kumab.

Mari Kalkun: Oli näha, et kogu keskkond, järves ujumine ja sellised väga lihtsad asjad, mida iga eestlane suvel teeb, maandasid ja kõnetasid meie külalisi. See, et Aigu Om! osalejad ennast maandaksid, ongi selle festivali põhieesmärk. Isegi mehed valasid pisaraid siin. Minu jaoks oli see kompliment, et mõnigi lahkumise eel meeleliigutusest nuttis. See oli hetk, kui ma mõistsin, et see kõik oli tõesti seda väärt.

Janne Funk: Aasias on nutmine tavaline, seal ei ole see tabu. See on meie kiiks, et mehed ei nuta, emotsioonide näitamine on seal pigem loomulik osa inimeseks olemisest ja mitte kui nõrkuse märk. Minu meelest on siin väga oluline see mõte, et me ise ei oska võib-olla näha, kui palju on meil ja meie Võrumaal pakkuda. Aga teisest kultuurist tulnud inimeste peegeldustest saame aimu, saame nägijaks.

Mari Kalkun: See on kultuuriantropoloogiast tuntud mõte, et kultuur mõtestab ennast läbi teise, selles mõttes me saame nägijaks, saame paremini aru omaenda kultuurist, kui me kogeme kas ise midagi teistsugust või aitab väljastpoolt pilk meie kultuurile näha seda, mida me võib-olla ise ei märka, kuna oleme harjunud seda enesestmõistetavalt võtma. Meie jaoks on puutumata loodus loomulik, meil see lihtsalt on, me ei pane seda isegi tähele. Või on Võrumaa meie jaoks lihtsalt mingi ääremaa, me ei oska seda sageli hinnata, aga kui tuua maailma suurlinnast inimesed siia Võrumaale ja nad saavad  siin olemisest ainulaadse elamuse, siis see toob esile meie eripärad, identiteedi ja väärtused. See tegelikult oligi üks algimpulsse Aigu Om! Jaapani eri festival korraldada.

Janne Funk: Mina olen Tallinnast ja me sattusime esimest korda Võrumaale juba kakskümmend aastat tagasi. Ja käima me jäimegi – igal aasta oleme Võrumaal käinud.

Mari Kalkun: Kusjuures mul on siin akna taga vanade talukohtadega külatee ja suviti ma aknast näen neid inimesi Tallinnast ühtesoodu Võrumaa metsadesse minemas. Igal suvel inimesed tulevad. Siin on midagi, see on inimeste ürgne vajadus olla ümbritsetud loodusest ja saada siit jõudu.

Janne Funk: Ja need samad Mari akna tagant mööduvad ja Võrumaa metsades liikuvad tallinlased, nad juba sätivad oma puhkuseid Aigu Om! festivali järgi. Midagi see ju ütleb, midagi siis ikka meeldib, kui planeerid iga aasta oma puhkust festivali järgi. 

Kuidas erines tänavune Aigu Om! festivali korraldus varasematest aastatest? Jaapani eri tõi kindlasti omajagu muutusi, kuid kas Tartu 2024 põhiprogrammi kuulumine mõjutas samuti festivali korraldamist ja teie tööd?

Mari Kalkun: Jah, absoluutselt. Korralduslikus plaanis suurenes meie töömaht, oluliselt kasvas meeskonnaliikmete arv ning ka kommunikatsioon väljapoole. Samuti muutus festival kolme-nelja päevasest nädalaseks. Ei saa öelda, et ei oleks väljakutseid kõigis nendes tegevustes – oli päris keeruline, kuid samas ka väga arendav kogemus. Usun, et kokkuvõttes saime kenasti hakkama. Ja loomulikult aitas palju kaasa Tartu 2024 toetus ning kommunikatsioonialane tugi.

Mis olid suurimad väljakutsed Aigu Om! festivali korraldamisel arvestades Jaapani külalisi?

Mari Kalkun: Üks väljakutse oli transport. Kuidas saada erinevatel aegadel Võrru saabuvaid jaapanlasi küladesse ja metsadesse ja kuidas neid metsast õigel ajal majutuskohtadesse toimetada. Bussiühendus on ju ka, aga sellega ei jõua mitte kuhugi.

Janne Funk: Jaapanis ju sõidetakse igale poole rongiga ja siis nad küsivad, et mis rongipeatuses ma maha pean tulema.

Mari Kalkun: Siin läheb kord päevas üks bussike. Tuled kuskilt suurest riigist, teisest kultuurist ja no üldse ei kujuta ette, kuidas see elu siin Lõuna-Eestis käib ja miks ikkagi pääseb igale poole ainult auto või rattaga (naerab – toim).

Janne Funk: Jaapanlased on harjunud ööbima üksinda tubades, mitte kolmekesi ühes toas. Samas on Võrumaal väga vähe kohti, kus saab ühes majas majutada kümme inimest eraldi tuppa, sest ühes kohas ei ole nii palju eraldi tube. Jah, logistilisi väljakutseid oli omajagu. 

Selleks et me saaksime teha jaapanlastega koostööd, oli väga vajalik, et meil oleks ka Jaapani poolel nägu. Samal ajal kui meie tegelesime rohkem siiapoole vaatega, lõi Kō Koiwa Aigu Om! jaapanikeelse veebilehe ning jagas infot ka Jaapanis. Põhimõtteliselt lõime silla mõlemas suunas ja see sild võiks meid kanda ka edaspidi. Vaatame, kuidas sellega läheb.

Mari Kalkun: Koiwa ei teinud mitte ainult veebilehe, vaid korraldas Aigu Om! festivali ka Jaapanis. Ehk siis täiesti ootamatult avastasime mina, Janne ja Taavi Tatsi end kuu aega enne päris festivali, mis oli mahult kordades suurem kui tavaliselt, Jaapanist, kus toimusid siis ligi nädal aega erinevaid tegevusi, kontserte, meediasündmusi, Eesti kultuuri ja metsa tutvustavaid loenguid Tokyost kuni Osakani. Ehk et jõudsime veel enne põhifestivali Eestis teha ära ka Jaapani harufestivali. Tänu sellele pääsesime ka Tokyo suurimasse raadiosse sellest kõigest kõnelema, mis tõi meile miljon kajastust. See oli äge, et me selle ära tegime. Nagu öeldakse – kus on, sinna tuleb juurde. Täpselt nii ka oli.

Kahel järjestikusel festivalil osalemine ja otsapidi nende mõlema korraldamine on ilmselgelt suur väljakutse.

Mari Kalkun: Jah! Kui nüüd väljakutsetest rääkida, siis kõige keerulisem tegelikult on olnud sellest kõigest taastumine. Sedavõrd suur sündmus nõuab ikkagi nii palju energiaressurssi, et sisuliselt aasta lõpuni on läinud aega, et sellest päriselt taastuma hakata. Enamik meeskonnaliikmeid tegi festivalikorraldust ju põhitöö kõrvalt.

Janne Funk: Maril oli muidugi topeltraske: olla samal ajal artist ja festivalikorraldaja. See on minu meelest võimatu missioon.

Siin on ehk abiks Aigu Om! festivali eesmärk ja filosoofia? 

Mari Kalkun: Ongi! See on minu meelest nii minu asi, see festival ja kogu see filosoofia selle taga. Samas ma olen mõelnud, et tahaks kunagi jõuda Jaan Kaplinski mõtteni: „Ei ole Jumalat, ei ole lavastajat, ei ole dirigenti. Maailm toimub ise, näidend mängib ise, orkester mängib ise.“  See festival võiks ka kunagi end ise korraldada, asjad toimivad iseenesest ja mina lihtsalt hõljun ringi. Aga selle nimel tuleb veel natuke tööd teha.

Kuna orkester veel ise ei mängi ning festival veel ennast ise ei loo, siis kas Aigu Om! toimub ka sel aastal?

Mari Kalkun: Festival toimub ka sellel aastal, 10.-16. juulini. Purjetame tänavu laulupeo tuules: pärast suurt pidu saab Võrumaa metsades molutada ning suurtest massidest puhata. Sel korral tuleme tagasi juurte juurde: on kontserte, on metsaretki, toimub selline mõnus kulgemine rahulikus tempos. Ka rahalises mõttes on tagasi reaalsusesse. Kõikide Lõuna-Eesti festivalide eelarved kukuvad kolinal viis kuni kümme korda, ja nüüd tuleb neid ellujäämise kunste päriselt rakendada. Aigu Om! festivali saab õnneks teha ka null euroga, sest see põhineb suuresti kogukondlikul panusel. Meil on siin ümberkaudsetes külades niivõrd palju andekaid inimesi. Selles mõttes tuleb vaadata avatud pilguga, alati ei ole heade mõtete jaoks tingimata vaja tohutut hulka raha, kuigi suurte asjade tegemiseks on raha kindlasti abiks. Nii et jaa, kui on sponsoreid, kes tahavad tulla ja õla alla panna, siis olete teretulnud!

Aigu Om! festivali korraldamine on olnud tihedalt seotud kogukonna kaasamisega, kuid festival on kindlasti toonud kasu ka kohalikele ettevõtjatele. Kuidas te hindate festivali mõju piirkonnale?

Mari Kalkun:  Ma arvan küll, et on toonud kasu. Iga sündmus toob piirkonda huvilisi juurde. Toitlustus, majutus – kõik saavad endale tööd juurde ja mitte vähem oluline ei ole  minu meelest positiivne meediakajastus. Paraku peame ääremaal, nagu me siin Rõuges oleme, kas tahame või mitte, olema meediapildis ka igasuguste negatiivse alatooniga sündmustega, nagu ääremaastumine ja piirkonna tühjenemine. Selles mõttes tulebki vastukaaluks näidata, kui palju siin on ägedaid inimesi, kes teevad lahedaid ja ainulaadseid asju ja kuivõrd väärtuslik ja kaunis ning hoidmist väärt looduskeskkond siin on. Loomulikult on siin viimasel ajal toimunud mitmeid sündmusi Nursipalu harjutusvälja laiendamisest valla rahaliste raskusteni. Aga me saame hakkama. See ongi see, miks kogukond on nii oluline. Kui kogukond on olemas ja hoiab kokku, siis saame hakkama ka rasketel aegadel.

Teisalt tutvustab festival Aigu Om! Võrumaa ning Eesti kultuuripärandit, „aigu om“ mõtet ka maailmas laiemalt.

Mari Kalkun: Kusjuures „aigu om“ filosoofia on ka jaapanlasi tohutult sütitanud. Aja maha võtmine, säästev eluviis ja muu sarnane on jällegi see miski, mida maailmas on liiga vähe. Ka me ise eestlastena pöörame sellele liiga vähe tähelepanu. See on nagu ellujäämise kunstid, et kuidas me siis ikkagi ellu jääme? Tartu 2024 põhisõnum oli pöörata teadlikult fookus sellele, mis on meie ellujäämise kunstid aegadel, kui seisame silmitsi väga radikaalsete kliimamuutustega, maailmas on põlengud, kuumalained, üleujutused. Just sellistes oludes on loodus ja kogukond, rahulikum ja säästev eluviis need väärtused, mis annavad natukenegi lootust, et suudame ekstreemsetes oludes ellu jääda. Just siin võiksid eestlased, veel enam lõunaeestlased võtta rolli ja öelda, et „Hei, kuulake! Meil on oluline sõnum, mida edasi anda!“ Peame kasvatama enesekindlust, sest meil on olulisi teadmisi ja väärtuseid, mida maailmaga jagada.