Alatskivi Valgus – kaua tehtud kaunikene

Alatskivi valgusfestivali idee nägi päevavalgust juba aastal 2019, kuid tegudeni jõudsime hoopis hiljem. Meie ja korraldustiim olid valmis, kuid rahakotid jäid kinni, patsutati õlale ja kiideti. Suusooja ja heade sõnadega kahjuks sellist festivali läbi ei vii. Kindel on see, et valgusfestivali oli Alatskivile väga vaja.
Kui me aastal 2019 lossis maha istusime, Pärnu valgusfestivalist lummatud, pidasime me väga suuri plaane: kuidas me kirjutame projekti ja see saab olema nii hea, et meil KINDLASTI ei tule probleeme rahastuse leidmisega. Tuli küll ja päris mitmeid kordi, olime peaaegu juba alla andmas. Mõtlesime, et mida me küll valesti teeme? Miks meie idee ei ole teiste silmis hea ja miks ometigi ei saabu projektile nii oodatud raha? Kas anname alla, tegeleme edasi, lööme käega või teeme nii, et ninast veri väljas? Peale jäi viimane variant, kuigi õnneks ilma vereta.
Tartu 2024 õla alla panek oli kui suur vend, kes esimesel koolipäeval kõvasti käest kinni hoiab, et värinat peale ei tuleks. Me olime valmis vaidlema ja arutama, kuid seda ei juhtunudki. Tartu 2024 meeskond nägi meie idees jumet, õnnestumist ja midagi sellist, mis võiks ka tervet Euroopat kõnetada. Kummaline oli tol korral nende kontorist ära tulla – valmis võitluseks, mida tegelikult ei toimunud.
Meie idee oli küps ja läbimõeldud. Kui korraldada festival Alatskivil, siis peab rääkima Alatskivist. Nolcken-Liiv-Tubin kooslus oli ideaalne, kuna soovisime festivalil näidata nii lossi kui ka kasutada kohaliku suurkuju loodud muusikat ja sõna. Festivali üheks kindlaks eesmärgiks oli tõestada, et äärealal saab suuri asju teha, reklaamides oma kogukonda ja andekaid inimesi.

Kuidas me seda kõike tegime? Meie põhirõhk oli ja on siiani kokkuhoidval ja suurepärasel meeskonnal. Me pidime omavahel klappima, vastutama küll erinevate ülesannete eest, kuid seda kõike ühes rütmis hingates. Nende inimesteta ei oleks ka festivali.
Tartu 2024 poolt oli ka kindel soov, et hoiaksime festivali külastajaid kauem piirkonnas. Mõtlesime koostöös Alatskivi lossi restoraniga välja „Öösöömingu paketi“, mis osutus väga menukas. Samuti tegime koostööd kohaliku kunstide kooliga, et valgustada ära matkarada ja see osutus meie jaoks kõige keerulisemaks ülesandeks. Kes on Alatskivi järve ümber jalutanud, teab, et matkarada valgustatud ei ole. Nii oligi paljude külastajate arust seal liiga ebameeldivalt pime. Valgusfestivalil osalejad korjasid ära meie üles seatud helendavaid rajamärgistusi ja nii mõnigi tuli nördinult tagasi.

Esimesel õhtul tekkis meis selle tõttu lausa väike arusaamatus ja trots, kuna ise olime installatsioonide ülesseadmisesse investeerinud tohutult oma enda unetunde ja aega. Võibolla siit ka loo moraal, et usalda iseenda sisetunnet ja ära ürita teha liiga palju korraga. Inimesed, kes nendel kahel õhtul üritust väisasid, tulid siia kas valgusšõud nautima, sööma või niisama aega veetma. Samuti oli loss ise huvitav ja valgusetenduste vahepeal käidi palju sees uudistamas.
Me tahaksime mõelda, et meie üritus meeldis paljudele osalejatele. Teame, et kohalikele inimestele tähendas see palju – nii mitmeid kiidusõnu ei olegi me veel ühegi teise projektiga seotult saanud. Nüüd, olles jõudnud ka Valgusfestivali salvestust vaadata ja analüüsida, võime öelda, et tegime seda oma Eesti rahvale ja Euroopale. Kui suutsime midagi sellist pakkuda kõigile külalistele, täitsa niisama, heast südamest, on meiegi mõtted soojad ja rõõmuga täidetud. Mida sa hing muud ihkad, kui tunda uhkust oma isamaa ja kodu üle?
