Tartu 2024 kunstiresidentuuris põimus kunstnike nägemus Lõuna-Eestist erinevate kehaliste vormidena

Kunstnikud Vaim Sarv, Mia Tamme, Bettina Hutschek ja Rasmus Jensen viibisid juunist oktoobrini projekti „MagiC Carpets“ ja Tartu 2024 programmi raames kunstiresidentuuris Lõuna-Eestis. „Kehaline arhiiv“ oli järjekorras kolmas Magic Carpetsi residentuur Lõuna-Eestis.

Loomeresidentuuris uurisid kunstnikud kehalisuse kaudu Lõuna-Eesti varjatud ajalugu ning otsisid vastust küsimustele, milliseid lugusid meie esivanematest on peetud oluliseks arhiveerida, kuidas tuua esile tagaplaanile jäetuid ja kuidas „kehastada“ arhiivi. Projekti raames kohtusid kunstnikud Tartu arhivaaride, folkloristide ja koguhoidjatega ning Setomaa piirkonna kogukonnaliikmetega.

Residentuur lõppes avaliku sündmusega Tartu Lodjakojas, kus kunstnikud tutvustasid oma tööprotsessi ja lõpptulemusi.

Vaim Sarv on laulja, kultuurikorraldaja ja luuletaja, kelle praktikas kohtuvad pärimuslaul, müramuusika ja vaba improvisatsioon. Sarve residentuuritöö „Reworking Regilaul“ (Regilaulu ümbertöötlus) keskendus regilaulu dekoloniseerimisele. „Püüdsin oma projektiga lahutada pärimustraditsioone, nagu regilaul, domineerivatest Eesti rahvuslikest ja konservatiivsetest tüvedest. Nende natsionalistlike narratiivide all peitub palju mitmekesisem ajalugu, mis on tulvil väga erinevaid viise, kuidas üksteisega suhestuda – oma keha ja sooga, oma häälega, enesetunnetusega ning oma rassilise või etnilise identiteediga,“ avab Sarv oma kunstiprojekti tagamaid, „minu eesmärk oli need erinevused uurimistööga esile tuua, neid kehastada ja jagada.“ Uurimistöö kulmineerus improviseeritud esinemisega Lodjakojas. See hõlmas nii laulmist kui ka lugude jutustamist. „Rääkisin lugusid, mida olin kogunud mitte ainult arhiividest, vaid ka folkloristidelt ja teistelt inimestelt, kellega oma uurimistöö käigus kokku puutusin.“ Uudishimulikud lugejad saavad 2025. aastal tutvuda raamatuga, mis valmis Sarve residentuuri käigus. Raamat keskendub regilaulu ja suulise pärimuse dekoloniseerimisele ning sisaldab intervjuusid Anne Türnpu, Andreas Kalkuni ja Janika Orasega.

Mia Tamme on Tallinna kunstnik ja jutuvestja. Oma filmides, kirjutistes ja etendustes ühendab ta suulised perekonnapärimused ja etnograafilised uuringud ning annab uue elu lugudele, mis on sageli jäänud kõrvale. Lõpuetteastel jagas Tamme publikuga kolme fiktiivsest jutukest. „Oma residentuuritöös „The Biography of Linen“ (Lina elulugu) uurisin lugusid, mis on seotud rahataime ehk linaga. Lina teatakse kui taime, mis tõi Eestile rikkuse ja just tänu linarahadele said mulgid esimesed talud päriseks osta,“ selgitab Tamme. „Mind köitsid kõige enam need jutustused, kus tekkis side Eesti ja ülemaailmse ajaloo vahel. Kodumaistes kirjutistes on vähe tähelepanu pööratud sellele, et linataime hinna paisutas üles Ameerika kodusõda ja sealsete puuvillaistanduste hävimine sõjas,“ mõtestab Tamme ja lisab, „seega katsusin vaadata tekstiilitaime olulisust mitte ainult rahvuslikus võtmes, vaid laiema nurga alt, kuidas kultuurilood on üksteisega seotud ning kokku põimunud.“

Bettina Hutschek on visuaalkunstnik, filmitegija ja kuraator, kes elab ja tegutseb Maltal ning Berliinis. Hutschek uuris oma residentuuriprojektis „Thunderbolts and Other Stones“ (Pikse- ja muud kivid) Eesti kivide, sh piksekivide ja tervendavate kivide ümber loodud müüte ja legende. Lõputööna valmis liitreaalsuse kogemus, kus osalejad said mobiilides vaadelda Eesti Rahva Muuseumi kogudest pärinevaid hõljuvaid kive. „Minu eesmärk oli tuua arhiivielemendid tänapäeva inimesteni nende endi nutitelefonide kaudu. Visuaali juurde lõin „uue“ legendi, mis segab mineviku ja tänapäeva uskumussüsteeme anekdootide ja rahvuslike sümbolitega,“ selgitab Hutschek. „Mind paelub meie tõlgendus minevikust ja see, kuidas narratiivid mõjutavad meie arusaamist ajaloost ja rahvuslikust identiteedist,“ täiendab kunstnik. „Minu arvates on rahvuslik identiteet sageli konstruktsioon, ja on huvitav vaadata, milliseid looduslikke elemente kasutatakse sellega seostamiseks. Eesti puhul leidsin, et metsad ja erinevad kivid on väga intrigeerivad.“

Rasmus Jensen on Taanist pärit etenduskunstnik, kes elab hetkel Eestis. Residentuuri jooksul uuris Jensen oma tööga „Cooker and the Cooked“ (Küpsetaja ja küpsetatu) Eesti toiduvalmistamise tavasid, mis seavad kahtluse alla traditsioonilise eraldatuse toidu valmistaja ja valmistatava vahel. Jenseni lähenemine kaotab piirid nende kahe vahel. Selline primitiivne, peaaegu toores toiduvalmistamise vorm on vastandiks kaasaegsele võõrandumisele. Kahjuks ei olnud Jensenil võimalik intervjuus osaleda, et enda töö tagamaid selgitada.

Tegite koostööd ka teadlastega, kuidas see teie uurimistööd toetas?

Bettina Hutschek: Eriti palju abi sain folklorist Tõnno Jonuksilt. Lugesin tema artiklit „Materiality of Magic in Estonian and Finnish Museums“ ja avastasin, et ta juhib teadusprojekti, mis keskendub folkloori narratiivsetele ja uskumuslikele aspektidele, mis tundus uskumatult intrigeeriv. Kirjutasin talle ja meil algas väga meeldiv e-kirjavahetus, mille jooksul tema küsimused ja vihjed aitasid mul oma ideed sõnastada. Jonuks soovitas lugeda mõningaid väga huvitavaid artikleid ja kohtumise ajal Tartus arutasime praktiliselt kõikide teemade üle – elu ja surm, identiteet ja unistused, mets…nii palju lugusid.

Mia Tamme: Üritasin koostööd teha inimestega, kes on teadjad ja praktiseerivad teadmisi oma keha ja kätega. Aga samas sain ligipääsu nendele teadmistele just läbi teadlaste uurimistööde. Ehk siis ütleksin, et loodan oma praktikas luua tasakaalu teadustöö, kunstilise loomingu ja nende oskuste vahel, mis ei kuulu teaduse alla. Näiteks kirjutasin pikalt kohtumisest Margit Pensaga, kes on linataime kasvataja, tema jutustused olid niivõrd eredad ja kehaliselt kogetud, et sain sellest palju loomingulist mõtte- ja tööainet.

Kas arhiivid ja muuseumid tõid esile uusi narratiive, mis olid varem teile või laiemale publikule tundmatud?

Mia Tamme: Kindlasti! Näiteks üllatas mind kui vähe regilaule on kogutud kangakudumisest ja kui palju on linakasvatamisega seotud põllutöödest. Siin võib seletuseks tuua selle, et kudumine toimus talvel ja informandid käisid pigem suvel välitöödel. Kuid ka selle, et kudumine on naiste töö ja toimus kodumaja kõige pimedamas nurgas, ehk oli üsna intiimne. Just selline poolspekulatsioon selle üle, mis on jäänud kogumata, mida arhiividest me ei leia, oli see, mis sai teose „Lina elulugu“ tuumaks.

Bettina Hutschek: Kunstilise tulemuse osas otsisin ma kive ja kividega seotud lugusid. Mind paelus Kalevipoeg ja teised mütoloogilised tegelased kive viskamas. Lõpuks kasutasin mõningaid Eesti Rahva Muuseumi kive, tegin neist 3D-skaneeringud ja seejärel ühendasin need virtuaalseks skulptuuriks, mis hõljub 3D-virtuaalses ruumis. Võib-olla on sellel 3D-skulptuuril maagilisi omadusi? Lõpuks, mida me tegelikult teame ja millist „teadmist“ me toodame? Paljud küsimused jäid hoopis vastuseta, näiteks, kas inimesed usuvad, et vaimud elavad kivides, kas need on nagu „kodud“ vaimudele või on need pigem ajutised peatuspaigad? Võib-olla on see „teadmine“ peidetud meie jalgade all olevatesse kiviväljadesse.

Kuidas väljendub „kehaline arhiiv“ teie loomingus ning mida see teie jaoks tähendab?

Mia Tamme: Mitmel moel, kuid minu kunstipraktikas on sellest saanud pigem metodoloogia kui mõiste omaette. Tartu 2024 residentuuris töötasin Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Eesti Rahva Muuseumi esemekogudega. Arhiive külastades muutus oluliseks seal kogutud materjalidele „mõtlemine“ läbi minu keha. Lugesin kodus tekste kõva häälega, üritasin nii palju kui võimalik originaale oma silmaga näha ja kätega katsuda, jäljendada neid liigutusi, mida esemetega vanasti tehti. Leidsin ennast olukorrast, kus ma ei saanud neid lugusid linast ning tööriistu enam käsitleda kui arhiiviesemeid. Teose loomeprotsessis pöördusin teadjate poole ning kohtusin kangakudujate ja linakasvatajaga, kes austavad lina kultiveerimisel vanu viise. Teoses hakkasid hägustuma piirid formaalse ja kehastatud arhiivi vahel ning just see protsess mind huvitabki.

Mida üllatavat avastasite Lõuna-Eestist? Kas ilmnes mõni ootamatu seos teie uurimistöö ja Lõuna-Eesti traditsioonide vahel?

Vaim Sarv: Kõige meeldejäävam hetk oli päätnitsapäeva tähistamine Saatse õigeusu kirikus ja kalmistul. See oli minu esimene kord kogeda seda pikaajalist traditsiooni. Terve kogemus oli meeldejääv ja sügavalt liigutav. Rituaalis, mis on kestnud aastasadu osalesid sajad inimesed. Mulle meeldis eriti see, kui aeglaselt tseremoonia kogu hommiku ja sealt lõunani välja kulges, kui inimesed kogunesid oma esivanemate haudadele ja tähistasid koos. Pärast Saatsest lahkumist mõjus mulle iseäranis teadmine, et järgmisel aastal, täpselt samal ajal, juuli lõpus, võin naasta samale tseremooniale, samale peole, teha läbi sama rituaali.

Mia Tamme: On huvitav mõelda, kuidas pärimus leiab viisi meie igapäevaellu, ükskõik kui tänapäevastunud see on. Kasvõi mõeldes sellele, et lapsepõlves vastlapäeva tähistades soovisin, et linad kasvaksid pikaks, aga alles residentuuris sain teada, millised need linataimed on. Setomaal käies sai mulle aga selgeks, et mõnes paigas on traditsioon mõnel viisil elavam. Mind mõjutasid enim külaskäigud muuseumitesse ning vestlus Seto Kuningriigi linameistriga, kes on ka uhke laulunaine. Nüüd töötan pikema kirjatöö kallal, kus vaatan vanatüdrukute positsiooni Eesti pärimuses ning suuresti olen mõjutatud just külaskäigust Setomaale ning ka Andreas Kalkuni tööst laulikute ja laulude kajastamisel.

Bettina Hutschek: Mulle tuli üllatusena, kui jäigad tundusid Lõuna-Eesti traditsioonid. Loomulikult ei aidanud ka see, et ma ei rääkinud ei eesti ega setu keelt. Samuti viibisime Setumaal vaid kaks päeva, kuid see jättis mulje suletud kogukonnast kindlate traditsioonidega, mis ei lasknud mul sisse pääseda. Võib-olla just seetõttu pöördusingi kivide poole.

Millised olid Teie lemmikhetked MagiC Carpetsi residentuuris?

Mia Tamme: Väga oluliseks sai reis Lõuna-Eestisse, sest see oli aeg, mille veetsime kuraatori ja teiste residentidega. Väga viljakas oli kaasmõtlejatega arutada ning vestlusi pidada samas aegruumis olles. 

Vaim Sarv: „Eestisse kolimine ja siin elamine ei ole viimased kolm aastat olnud lihtne kõigi nende vastuolude tõttu, mida kogen transsoolise inimesena, aktsendiga eesti keelt kõnelejana ja inimesena, kelle väärtused ja kultuurilised koodid on pärit Põhja-Ameerikast. Kuid pärast Kirmast tundsin esimest korda pärast siia kolimist, et olen kodus. Just sellepärast, et seal oli see järjepidevuse tunne – midagi, mida oodata ja millele aasta jooksul loota. Ja see on tõepoolest väga võimas.“

Bettina Hutschek: Kindlasti saunaskäigud ja matkad loodusesse.  

***

Residentuuriprogramm oli järg 2022. ja 2023. aastal toimunud residentuuritsüklile. Kui esimesel aastal keskendus residentuur Lõuna-Eesti suitsusaunatraditsioonile, kus välismaa kunstnike ja kohaliku pärandi dialoogis avanes ainulaadne saunakombestiku lugu, siis järgmisel aastal üritasid kunstnikud koostöös Tõraveres asuva Tartu observatooriumi teadlastega mõista, kuidas mõjutavad teaduslik info ja -töömeetodid taevakehade uurimisel kunstnike kujutlusvõimet ja loomeprotsessi.

Residentuur oli osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist ning kuulus „Loov Euroopa“ rahastatud rahvusvahelisse MagiC Carpets kunstiprojekti „MagiC Carpets“ ühendab 20 Euroopa kultuuriorganisatsiooni, mis võimaldab kunstnikele loomingulist keskkonda koostöös kogukondadega. Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 liitus „MagiC Carpets“ võrgustikuga 2022. aastal.