Euroopa e-poed on hädas saritagastajatega. Kas pahatahtlikku tegevust peaks reguleerima?

Euroopa tarbija tellib e-poodidest kaupa „igaks juhuks“ rohkem.

Probleem on kaupade massilises tagastamises, mille põhjus pole sugugi selles, et kaup ise oleks halb või ebakvaliteetne. Oma roll on siin nii kaupmehel kui ka tarbijal ning seda toetab 14-päevane tagastusõigus e-poest ostes, mida polegi vaja põhjendada. Kas peaks kaaluma reegli loomist, kus tagastamisõigus toimiks siiski vaid põhjusega, või suunama tagastusõiguse rohepöördesse – kaupa oleks tasuta võimalik tagastada üksnes keskkonnasäästlikes kanalites?

Igal juhul on siin tõsine mõttekoht, sest tasuta tagastamise hüppeline kasv tekitab kaupmehele kaasnevaid kulusid, kuid veel olulisem, et tegu on ebamõistlikult suure keskkonna jalajälje suurendamisega. Eestlased tellivad iga kuu ainuüksi pakiautomaatidesse 1,4 miljonit pakki. Kui siit arvutada tagastuste hulk, lisapakkimised, kullerid, pakivedu, kütus… Tarbija, palun mõtle sellele enne, kui tellid ilma konkreetse ostusoovita või mõtled juba eos kauba tagastamisele.

Näiteks e-kaubanduse ühes juhtriigis Suurbritannias ongi juba tekkinud tõsine probleem ületellimise ja massilise tagastamise tõttu. Uuringute kohaselt on 11% ostjatest n-ö saritagastajad. Tagastuste põhjus on sageli ostu tagantjärele kahetsemine. Iga saritagastaja tagastab aasta jooksul suurusjärgus 1400 naela (ligi 1700 euro) eest kaupa. Kokku teeb see ligi 6,6 miljardit naela (ligi 8 mld eurot) aastas. Nende tagastused moodustavad juba pea poole kogu tagastuste mahust. Ja valdavalt ei ole siin tegemist tegeliku ostmisvajaduse või selle eeldamisega.

42% vastavas uuringus osalejatest ütles, et on tellinud erinevaid suuruseid ja värve kohese mõttega mittesobivad tooted tagastada. 16% aga tunnistas, et on tellinud tooteid, et neid kasutada näiteks ühel üritusel plaaniga need pärast üritust tagastada (mis tegelikult on ju lausa keelatud). Sama palju oli neid, kes tellisid tooteid, et neid sotsiaalmeedias näidata ja seejärel tagasi saata. Statistika näitab, et suurema tõenäosusega tagastavad suure osa tellimusest just nooremad ostlejad.

Ka Eestis on sama probleem kasvamas. Kui veel aastaid tagasi tagastati alla 5% kaupadest, siis praegu tagastatakse suurematele rõivamüüjatele juba 25% kaubast ja põhjused on samad, mis eespool mainitud.

Müüjad otsivad lahendusi, et pahatahtlikelt tagastajatelt kulude hüvitamist nõuda, soovides samas tavatarbijat mitte heidutada. Probleem ongi selles, kes maksab kinni põhjendamatult tegutsevate saritagastajate kulud. Kaupmehel ei jää lõpuks üle muud, kui tõsta saatmiskulu või tootehinda. Kuidas sellesse suhtuks tervest mõistusest lähtuv tavatarbija? Tegemist on süveneva probleemiga, millele ideaalset lahendust veel pole.

Kuna tihti viivitatakse tagastamisega viimase hetkeni, tekitab see lisaks kahjule ka segadusi laoprogrammides. Kaup, mille viid tagasi pakiautomaati, rändab suure rahvusvahelise müüja puhul tihti esmalt vahelattu või konsolideerija juurde, kes omakorda avab pakendi, pakib uuesti, saadab müüjale. Ühe tagastamisega tekib mitmekordne pakkimine ja transport. Tarbija-tagastaja tihti ei mõtlegi, mis mõju on sel otseselt mittevajalikul tellimisel ja tagastamisel keskkonnale.

Mida saab kaupmees siiski teha? Kuna peamised rõivaste tagastamise põhjused on mittemeeldiv materjal ja ebasobiv suurus, on võtmesõnaks rikkalik tooteinfo. Kaupmehed, kes pildistavad tooteid modellide seljas ja toovad kõrval välja modelli pikkuse, kaalu ning kantava rõivaeseme suuruse, vähendavad sel määral oluliselt ebasobiva suuruse tellimist, kuna tarbija saab paremini samastuda.

Lisaks muidugi rikkalik tooteinfo, kus tuuakse välja toote koostis ja materjal, suuruste tabelid ning mõõdud. Selle kõigega saab kaupmees oluliselt ka ise vähendada toodete ebasobivaks kuulutamise määra ja tagastamist. Nii et siinkohal peaksime kõik mõtlema, nii tarbijaid kui ka kaupmehed, kuidas olla keskkonnasäästlikumad ning aidata kaasa asjatu keskkonnakoormuse vähendamisele.