Eesti muusikud ja kirjanikud annavad unustatud tummfilmidele hääle
Oktoobri lõpul saab Tartu Kirjanduse Majast kolmeks päeval Emajõe Ateena ägedaim kino. Koha võtab sisse 20/20 Filmifestival alapealkirjaga „Vähe draamat“, mis toob viiendat korda publikuni unustusehõlma langenud tummfilmid. Žanrile, mida tänapäeval kinolinadel pelgalt ei näe, annavad värskust ning tänapäevast kontrasti Eesti muusikud, kes helindavad linateoseid otseesituses ning kirjanikud, kes loevad seansside järel spetsiaalselt filmidele loodud palasid.
„Meie eesmärk on luua sild ning dialoog saja aasta taguse ja tänase aja vahel,“ rääkis 20/20 Filmifestivali peakorraldaja Triin Siimer. „On hämmastav, kui sarnased on nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil olevad väljakutsed täna ja siis. Maailmast ei ole kadunud sotsiaalsed staatused, keerukad elukäigud ega inimsaatuste traagika.“
Ka festivalil esinevad muusikud ja kirjanikud näevad, et tummfilmidel on, mida pakkuda modernsele vaatajale. Produtsendi ja DJ Maris Pihlapi arvates annavad tummfilmid võimaluse reisida ajas tagasi, et mõista, kust on tänapäevased teosed inspiratsiooni saanud. „Lisaks sellele, et nende filmide seas on väga häid teoseid, annab see minu jaoks lisamõõtme ka kaasaegsele filmiloomingule,“ selgitas ta.
Luuletaja ja tõlk Kristjan Haljak leiab, et tummfilmid aitavad väljuda argipäeva ja iseenda psüühe pitsitavatest raamidest. „Kui neid sajandivanuseid tummfilme just erihuvist kogu aeg ei vaata, siis on see hea vaheldus uuemale filmikunstile, andes jällegi võimaluse tegelikkusele pisut teisiti vaadata.“
Filmi jaoks on vaja vaid püssi ja naist
Kinokunstile, muusikale ja kirjandusele pühendatud festivalil linastub kolm 1924. aasta filmi. Intiimne portree hotelliportjee elust „Viimane naer“ (Saksamaa), draama kuritegudest ja kirglikust armastusest Pariisi allilmas „Punane liilia“ ning külluslik armudraama „Kolm naist“ (USA).
Filmidele on 2024. aasta vaatevinklist uued heliribad loonud lisaks Maris Pihlapile muusik ja kunstnik Tõnis Koppel ning akordionist Maimu Jõgeda. Lisaks muusikalisele elamusele kirjutavad ja kannavad ette filmidest tõukuvalt uue proosapala või luulevalimiku Lilli Luuk, Maryliis Teinfeldt-Grins ja Kristjan Haljak.
Iga filmi puhul on palju ainest, mis ka tänapäeva hoiakutega vaatajat lummab. Haljaku jaoks tõuseb „Kolm naist“ esile oma frivoolsusega. „Mul on peatselt valmimas raamat pealkirjaga „Relvad naistele“. Ma arvan, et Lubitschi film kajab omal veidral moel mu sündiva teose eetosega kokku,“ selgitab ta. „Ja mida Jean-Luc Godard ütleski? „Tout ce dont vous avez besoin pour faire un film, c’est d’une fille et d’un flingue!“ ehk „Filmi jaoks on vaja vaid püssi ja naist!“. Miks siis mitte lausa kolme naist!“
