FOTO: | OCCRP
„On üks pakkumine. Valmista Molotovi kokteil, sõida metsa ja harjuta sellega töötamist. Saada video. Alustame sellest.“
„Ja raha pärast seda, kui on tehtud?“
„Raha tuleb krüptos pärast missioonide täitmist.“
„Palju saab auto süütamise eest?“
„Meid huvitavad sõjalised objektid ja sõjatehnika. Paku ise.“
Selline vestlus toimus Telegrami platvormil tänavu 10. juulil.
Küsimusi esitab Valeri Ivanov, Kohtla-Järvelt pärit noormees, kes elab Tallinnas. Ta on 26-aastane, teeb maamõõdutöödel juhuotsi, otsib suuremat lisasissetulekut. Ehkki ta on aega teeninud Eesti kaitseväes, suhtub ta kriitiliselt Eesti riiki ja valitsuse poliitikasse.
Teisel pool on anonüümne värbaja, kes istub suhtlusroboti Privet (Tere – toim) taga. See suhtlusrobot püüdis Telegrami keskkonnas kanalil Grey Zone oma kuulutusega Valeri tähelepanu. Grey Zone on 550 000 jälgijaga kanal, mida on kasutatud Vene eraarmee Wagneri tegemiste kajastamiseks, uute palgasõdurite värbamiseks ja annetuste kogumiseks.
Grey Zone’i kanalil on tänavu kaheksa korda ilmunud kuulutused, mis ebamääraselt kutsuvad üles „ütlema Privet“, et „anda oma panus lääne vastu võitlemiseks“. Euroopa riikide elanikke kutsutakse üles „võitu lähemale tooma ja õiglust jalule seadma“.
Priveti kuulutusi on jagatud ka 225 000 jälgijaga Vene sõjapropagandakanalis Rosich ja mitmes teises väiksemas Telegrami kanalis, Facebookis, VKontaktes ja isegi populaarsel mänguplatvormil Steam.
„Küllap olete märganud, mis toimus Rumeenias,“ ütleb postitus, mis ilmus Telegramis 7. juulil ning jagas pilte ja videoid põlevast tööstushoonest. „Teie olete need, keda lääs kardab. Nad kardavad, et teid saab olema rohkem. Lihtsalt öelge meile PRIVET.“
Sellele kuulutusele Valeri vastabki.
Ta satub vestlusse, milles õhutatakse teda toime panema jõhkraid kuritegusid. Need ulatuvad väiksemast vandalismist tõsiste terroriaktide ja ka riigireetmiseni. Lõpuks isegi mõrvadeni.
Pakutavad rahasummad on Valeri-suguse noore inimese jaoks väga ahvatlevad. Jutt käib viiekohalistest summadest. Kõik krüptovaluutas – varjatult.
Ainult et Valerit ei ole päriselt olemas. Tegemist on Delfi, OCCRP, Paper Trail Media, ZDF-i ja Der Standardi eksperimendiga, kus ajakirjanikud kehastuvad rahamaiaks ja Eesti poliitikasse kriitiliselt suhtuvaks noormeheks, et esimest korda avalikkuse ette tuua, kuidas arvatavasti Vene eriteenistused värbavad Telegrami kaudu lääneriikides kaastöötajaid.
Sotsiaalmeediast päris kuritegudeni
Euroopa riikide luureteenistused on viimastel kuudel hoiatanud valitsusi ja avalikkust, et Venemaa kavandab kõikjal Euroopas sabotaažiakte ja värbab selleks kohalikke kaastöölisi. Venemaa heaks luuramise ja sabotaažiaktide toimepanemise eest on viimastel aastatel vahi alla võetud ja süüdi mõistetud inimesi Saksamaal, Austrias, Taanis, Eestis, Lätis, Poolas ja mujalgi.
Eestis on tänavu hübriidrünnakute tõttu süüdi mõistetud juba üheksa inimest. Veel kaheksa on kohtu all.
Eestis on tänavu hübriidrünnakute tõttu süüdi mõistetud juba üheksa inimest. Veel kaheksa on kohtu all. Konkreetseid süüdistusi ja lahendeid kaitsepolitsei ja prokuratuur ei avalda, sest protsess kuulutati kinniseks.
Muude tegevuste seas vandaalitseti mullu detsembris siseminister Lauri Läänemetsa ning venekeelse Delfi peatoimetaja Andrei Šumakovi ja tema abikaasa isiklike autode kallal. Osa hübriidrünnakute toimepanijaist värvati Telegrami ja teiste sotsiaalmeediakanalite kaudu.
Telegram on venekeelsete kasutajate seas väga populaarne. Teiste seas on seda kasutanud Vene armee ja riiklikud ametkonnad nii omavaheliseks sidepidamiseks kui ka näiteks kaastöötajate värbamiseks, valeinfo levitamiseks, poliitikute ja arvamusliidrite mustamiseks ja häirimiseks.
Loo valmimise ajal, 24. augustil peeti Prantsusmaal kinni Telegrami looja ja juht Pavel Durov. Teda süüdistatakse selles, et tema juhitud sotsiaalmeediaplatvormi kasutatakse lasteporno, narkokaubanduse ja organiseeritud kuritegevuse jaoks. Durovi advokaat on nimetanud neid süüdistusi absurdseks ja kinnitanud, et Telegram järgib Euroopa Liidu reegleid.
Kui näitasime Valeri vestluse transkriptsiooni viiele Euroopa julgeolekuasutusele neljast riigist, ütlesid peaaegu kõik üksteisest sõltumatult, et suhtlus ühtib sellega, kuidas Venemaa valitsus ja selle volitatud esindajad kaastöölisi värbavad. Vaid üks julgeolekuasutus keeldus otseselt vestluse kohta hinnangut andmast.
Tuleb märkida, et seni teadaolevalt pole kinnitust leidnud, et just Telegrami konto Privet kaudu oleks toime pandud päris sabotaažiakte.
Meie eksperiment heidab esimest korda valgust sellele, kuidas kaastöötajaid värvatakse ja mida neilt oodatakse, milliseid „missioone“ ehk sabotaažiakte Eestis ja Baltimaades korraldada tahetakse ja kui palju nende eest raha pakutakse.
Tõesta, kes sa oled
Et värbamist ajakirjanduslikult uurida, tuleb kasutada väljamõeldud tegelast. Nii sünnib Valeri Ivanov.
Ent ei piisa vaid nimest. Tal peavad olema piisavad vastused paljudele isiklikele küsimustele, perekondlik taust, elu- ja töökoht, hobid. Tal peab olema usutav sotsiaalmeediakonto teises keskkonnas. Tal peab olema ka isikut tõendav dokument. Selle jaoks lõime Valerile digitaalse pildi tema passist.
Selleks et värbamisprotsessi alustada, tuleb Valeril esmalt suhelda vestlusrobotiga, valides esitatud variantide seast oma riik ja suhtluskeel.
Tervitustekst vestlusroboti kõrval rõhub vastumeelsusele poliitikute suhtes: „Tervitan sind, sõber! Kui sa seda sõnumit loed, siis on meil palju ühist. See tähendab, et me tahame olla kasulikud oma riigile ja oma rahvale. Koos saame seista vastu poliitikutele, kes meiega manipuleerivad.“
Seejärel algab juba personaalne vestlus. Isik teisel pool ekraani küsib infot Valeri kohta. Ta peab rääkima oma päritolust ja sellest, kas tal on mõnd seltskonda, kellega koos ülesandeid täita. Valeri kõhkleb, pigem tegutseks ta üksi. „Kahju. Grupiga annaks rohkem ära teha,“ vastab värbaja.
Valeril tuleb täita väike ankeet enda andmetega ning värbaja uurib hoolega tema sõjaväelise kogemuse ja teenimiskoha kohta – mis relvi on ta kasutanud, mis granaadiheitjast tulistanud?
Ta peab kinnitama, et saab aru „tegevuste tõsidusest“ ja „ohtlikest teemadest“, mida temalt oodatakse. Et huvi püsiks suur, mainitakse, et eduka missiooni eest algab tasu 10 000 USA dollarist.
Temalt nõutakse pilti passist. Ta saadab selle. Seejärel nõutakse kohe videot endast koos selle passiga. Valeri keerutab sellest ülesandest välja, öeldes, et pass on praegu sünnikodus Kohtla-Järvel.
Panused suurenevad
Edasises vestluses päev hiljem asutakse asja juurde. „Milline ülesanne on sulle jõukohane?“ küsib vastaspool. „Süüdata Ukraina sõjamasin? Põletada maha veoauto, mis veab sõjatehnikat? Tappa fašist Baltikumi territooriumil? Mida suudad teha?“
„Esimesed kaks on norm,“ vastab Valeri.
Selle peale viiakse jutt sõjatehnika peale. „Kas sa näed linnatänavatel sõjamasinaid? On sulle teada mingisugused sõjalised objektid?“
Valeri ei ole sõjamasinaid linnas näinud. Küll aga teab ta, et neid on väeosades. Vastaspool kinnitab otse: „Meid huvitavad sõjalised objektid ja sõjatehnika. Paku ise.“
Sel hetkel antaksegi loo alguses mainitud prooviülesanne teha video Molotovi kokteili viskamisest. Valeri siiski ummisjalu metsa veel ei torma.
Selline ajakirjanduslik eksperiment on ajakirjanikele mitmel põhjusel ohtlik. Ilmselgete turvalisusprobleemide kõrval võib värbaja usalduse võitmiseks nõuda mõnd seadusrikkumist. Teiseks on igasugune suhtlus Vene eriteenistustega piiripealne. Kui minna liiga kaugele, võib vanglasse sattuda.
2023. aasta juulis mõisteti sarnases kuriteos – Eesti vabariigi vastase suhte loomine ja pidamine – süüdi endine Maardu kooli majandusjuhataja Sergei Seredenko, keda karistati viie ja poole aasta pikkuse vangistusega.
Riigireetmissüüdistusega on praegu kohtu all poliitik, erakonna Koos kaasesimees ja Ida-Virumaa häälemagnet Aivo Peterson. Ka temale heidetakse ette teadlikku Vene eriteenistustega suhte loomist ja nende huvides tegutsemist.
Kui inimene ise peaks aru saama, kellega suhtleb ning kelle huvides tegutseb ja infot edastab, piisab juba suhte loomisest ja hoidmisest, et toime panna riigivastane kuritegu. Seetõttu peame Valeriga väga ettevaatlikud olema – saame vaid küsimusi esitada ega tohi anda vähimatki konkreetset infot võimalike sihtmärkide kohta.
„10 000 dollarit NATO tehnika ja fašisti pea eest“
„Kui palju maksab ühe auto süütamine?“ pärib Valeri.
„Ühe tsiviilauto eest? See pole isegi mingi missioon. 1–2K $ (1000–2000 USA dollarit – toim),“ ütleb värbaja. „Kui põletate maha tanki, soomuki või moodsa kahuri, annan 10K. Kui on mingi radarijaam, siis on ka hästi.“
Kui Valeri uurib, millisest sõjatehnikast nad täpsemalt huvitatud on, vastab värbaja: „Kõige parem oleks NATO oma, üldiselt ükskõik millised, küsimus on hinnas.“
Valeri uurib ka, kui palju makstaks inimese tapmise eest. Vestluse alguses ju küsiti, kas ta oleks valmis ka tapma. Vastus: „Eestis ja Baltikumis on palju piidreid, kes rüvetavad Vene sõdurite haudu. 10K pea eest.“
Valeri võtab mõtlemisaja „võimalike sihtmärkide mõtlemiseks ja otsimiseks“. Enne veel küsib, kas on veel mingeid muid võimalusi raha teenida. „Otsi kütusehoidlaid, seal võidakse tankida Ukraina tsisterne. [...] Suured tsiviilnaftabaasid. Seal võivad ukrid tankida. Raskeveokid ja tsisternid,“ vastab värbaja.
Kui Valeri selgitab, et tema arvates meil siin naftabaase ei ole, sest „me oleme vaene riik“, hakkab värbaja survestama: „Kuskil ju hoitakse bensiini, mis hiljem tanklatesse laiali veetakse. See pole salajane objekt.“
Konkreetseid ründeobjekte pidi Valeri ise pakkuma, saatma neist pilte ja videoid.
Nagu näha, mängib vestluspartnergi kassi ja hiirt. Valerile ei anta otsesõnu selget ülesannet, vaid pakutakse valikuid. Kui küsime enda lähikonnas mõnd konkreetset aadressi, kuhu kiires rahahädas mõnd sihtmärki otsima minna, vastust ei tule. Valerile antakse mõista, et ta võiks ka ise pakkuda, mida soovib toime panna.
„Nii et ma pean ise endale ülesande välja mõtlema?“ küsib Valeri otse. „Muidugi mitte, ülesande anname meie,“ ütleb vestluspartner siiski.
Rahahädas, sõjalise kogemuse ja kriminaalse minevikuga
Väljamõeldud Valeri vestlus sabotaažiaktide tellijaga näitab, et otsitakse eelkõige sõjalise kogemusega inimesi. Huvi pakub ka varasem kriminaalne taust. Värvatavatelt eeldatakse venemeelset poliitilist hoiakut. Ukrainlasi ja läänt nimetatakse vaenlasteks ja nende kahjustamist „missioonideks“.
Enamik kaastöötajaid on varasema kriminaalse taustaga ja kehval elujärjel. Neid motiveerib raha.
„Enamik kaastöötajaid on varasema kriminaalse taustaga ja kehval elujärjel. Neid motiveerib raha,“ ütleb kaitsepolitsei (kapo) pressiesindaja Marta Tuul.
Ehkki kapo ei kinnita Telegrami konto Privet seotust Vene julgeolekuasutustega, on selline tegutsemisviis, kus Telegrami kasutatakse vandaalide värbamiseks ja koordineerimiseks, kapole tuttav. „Monitoorime seal toimuvat ja pöörame erilist tähelepanu ka seal toimetavatele isikutele,“ märkis Tuul.
Värvatavaid otsitakse tööotsingugruppide kaudu, samuti venemeelsete aktivistide, kurjategijate ja nii parem- kui ka vasakäärmuslaste hulgast. Kapo sõnul on senine kogemus siiski näidanud, et ehkki Telegramis pakutakse suuri summasid, jõuab teo toimepanijani enamasti vaid väga väike osa või ei jõuagi midagi – raha hajub vahendajate ja korrumpeerunud agentide käes. „Sellise tööpakkumise vastuvõtmine osutub inimesele väga kulukaks. Liiatigi, need inimesed tabatakse väga kiiresti,“ kinnitas Marta Tuul.
Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse (ICDS) direktori Indrek Kanniku kinnitusel näitab see, et Venemaa eriteenistused on läinud rohkem n-ö prügikala püüdmise teed. „Kui tuhandest inimesest kümme läheb üleskutsega kaasa ja neist kaks reaalselt panevad midagi toime, siis on odav töö madala ressursikuluga saavutatud,“ sõnas Kannik. „Samuti võimaldab selline värbamine eitada otsest seost eriteenistustega.“
Delfi ja partnerid näitasid värbamisvestlust viiele julgeolekuagentuurile neljas riigis, kus sabotaažiakte on toime pandud. Meile kinnitati, et see on muster, mida Vene eriteenistused kasutavad. „Sageli ei tea värvatud isegi, kelle heaks nad töötavad, kas organiseeritud kuritegevuse või eriteenistuse heaks,“ ütles Saksamaa julgeolekuteenistuse allikas. „Pikad vahendajate ahelad teevad värbamise konkreetsetele tellijatele omistamise keeruliseks, ent selle taga võivad olla kõik kolm Vene eriteenistust (FSB, SVR, GRU – toim).“
Sõltumatu Vene uuriv väljaanne Dossier Center sai tänavu kevadel enda valdusse dokumendid, mis näitavad, et Venemaa sõjaväeluureagentuuri (GRU) eriüksus on korduvalt korraldanud sabotaažiakte Euroopas, värvates toimepanijaid just sotsiaalmeedia kaudu. Seda eriüksust juhib kolonel Deniss Smoljaninov.
Juulis kirjutasid Re:Baltica ja Delfi, et kaks aastat tagasi aprillis tabasid Eestit ulatuslikud küberrünnakud ning sellega samal ajal ilmus Tallinna sõjaväeosa seinale häkkimist kuulutav grafiti. Tegemist oli Venemaa sõjaväeluureagentuuri (GRU) katsega külvata Eesti ühiskonnas paanikat. Toimepanijad värvati Telegrami kaudu.
Veebruaris proovisid kaks meest omakorda süüdata Läti okupatsioonimuuseumi. Ka nemad värvati Telegrami kaudu.
Maikuus süüdati Leedus IKEA kauplus. Leedu riikliku kriisiohjamise keskuse (NKVC) juht Vilmantas Vitkauskas ütles, et üleskutseid rünnakute sooritamiseks levitatakse enamasti Telegrami rakenduse kaudu, pakkudes „lihtsa töö“ eest raha.
Ka Poolas vahistati eelmisel aastal hulk inimesi, keda süüdistati Venemaa kasuks luuramises ning katses saboteerida Ukrainasse relvi ja abisaadetisi vedavaid ronge. Poola ametnike sõnul ei suutnud või ei tahtnud Venemaa tugineda oma agentidele ja pani kokku amatööridest koosneva meeskonna, kasutades selleks muu hulgas venekeelseid postitusi Telegrami kanalites.
Poola siseministeeriumi andmetel on Poola ametivõimud viimase kuue kuu jooksul vahistanud 18 inimest, keda kahtlustatakse vaenulikus tegevuses või sabotaažis koostöös Venemaa või Valgevenega.
Saksa föderaalne prokuratuur teatas aprillis, et kaks Saksa-Vene kodanikku on arreteeritud, sest neid kahtlustatakse Saksamaal, sealhulgas sealsetes USA sõjaväebaasides, plahvatuste ja süütamiste kavandamises ning Vene luurega kontakti hoidmises.
Läti riiklik julgeolekuteenistus (VDD) kommenteeris Delfile, et kuigi Prantsusmaal on käimas Pavel Durovi kriminaalasi, siis nende hinnangul see Telegrami kasutamist sabotaažiaktide organiseerimise eesmärkidel ei mõjuta.
Eesmärgiks hirm ja rahulolematus
„Peamiselt kasutatakse mittesõjalisi rünnakuid ühiskonnas hirmu, rahulolematuse ja segaduse tekitamiseks, valitsusvastase meelelaadi kujundamiseks,“ selgitas Tuul Kremli motiive. „Rünnaku õnnestumist ei mõõdeta pelgalt maha põletatud või rüüstatud vara järgi, piisab, kui ühiskonnas tekib paanika ja kahtlus riigi toimivuses.“
Tegemist on puhtal kujul terrorismiga.
„Eesti tipp-poliitikud, kes kõige innukamalt on Ukraina toetamise eest seisnud, seisavad Venemaa föderatsiooni tagaotsitavate nimekirjas. See on samuti rünnak ühiskonna hoiakute vastu,“ rõhutas Tuul.
Indrek Kanniku sõnul on kaose ja hirmu tekitamise laiem eesmärk aidata võimule poliitilised jõud, kes on valmis Ukrainat mitte toetama. „Tegemist on puhtal kujul terrorismiga,“ ütles ta.
Austria luure-, propaganda- ja julgeoleku-uuringute keskuse külalisteaduri Thomas Riegleri sõnul on nende sabotaažide eesmärk lääne avalikkust destabiliseerida ja teha otsustajatele selgeks, et NATO „tagahoovis“ on võimalik tegutseda. „Eskalatsioonirisk on Venemaa jaoks endiselt talutav, nad saavad vajaduse korral oma osalust usutavalt eitada,“ selgitas Riegler. „Samal ajal Ukraina toetamine läänes aeglaselt, ent järjekindlalt mureneb.“
Selle loo autorid on Carina Huppertz (Paper Trail Media), Marta Vunš (Delfi), Ilya Lozovsky (OCCRP), Bastian Obermayer (Paper Trail Media), Holger Roonemaa (Delfi/OCCRP), Artur Izumrudov (RusDelfi), Fabian Schmid (Der Standard) ja Laurin Lorenz (Der Standard). Toimetas Erik Moora (Delfi).
