Õiguskantsler: riikliku lepitaja ülesannete üleandmine võib kaasa tuua rollikonflikti

Riikliku lepitaja ülesannete õiguskantsleri büroole andmine ei pruugi õiguskantsler Ülle Madise sõnul olla parim lahendus, sest see võib kaasa tuua rollikonflikti.

Madise märkis, et kui valitsus kavandatava muudatuse heaks kiidab ja seaduseelnõu riigikogus algatab, tuleb silmas pidada õiguskantsleri võimalikke rollikonflikti riikliku lepitaja ja teiste temale pandud ülesannete täitja vahel.

„Vähemasti teoreetiliselt võib näha probleemsena olukorda, kus õiguskantsler peab riikliku lepitajana lahendama kollektiivset töötüli valdkonna x töötajate ja tööandja vahel, ning samal ajal tegema põhiseaduslikku järelevalvet normi kohta, mis lubab või keelab valdkonna x töötajatel streikida. Sellest, kas töötüli võib viia streigini või mitte, oleneb teatud ulatuses lepitusmenetluse iseloom,“ märkis Madise.

Madise rääkis, et seaduse järgi peab riiklik lepitaja määrama elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavates ettevõtetes ja asutustes kindlaks hädavajaliku teenindus- või tootmismahu, kui töötüli pooled selles kokkuleppele ei jõua. Samuti peab valitsus kehtestama elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavate ettevõtete ja asutuste loetelu.

„Seda pole valitsus teinud,“ tõdes ta.

Madise lisas, et ilmselt on raske määratleda esmavajadusi rahuldavaid ettevõtteid ja asutusi nii, et loetelu ei muutuks liiga kitsaks ega liiga laiaks, vaid oleks ajakohane ja selge. Samuti võib tema sõnul sellist loetelu koostades olla keeruline arvestada streigi ulatusest ja kestusest tingitud tagajärgi eri valdkondades. „Igal juhul pean vajalikuks, et enne riikliku lepitaja rolli võimalikku ümberkujundamist kehtestaks vabariigi valitsus seaduses ette nähtud loetelu või lahendaks selle küsimuse muul põhiseaduspärasel moel.“

Madise tõi kirjas esile, et streik on vabas maailmas üks legitiimseid oma õiguste kaitsmise viise. Tema sõnul tuleks analüüsida, kuidas saavad oma õiguste eest seista nende asutuste ametnikud ja töötajad, kellele laienevad streigikeeld või ulatuslikud streigipiirangud.

Eelnõu seletuskirjas väidetakse, et riikliku lepitaja koormus pole siiani olnud suur ega õigusta seetõttu eraldi asutuse pidamist ega sellele praeguses mahus riigieelarve vahendite eraldamist. Madise sõnul ei tähenda see aga seda, et lepitaja töökoormus ei võiks tulevikus suureneda näiteks kestva majandussurutise olukorras, riigieelarvekärbete või muude asjaolude tõttu.

Madise sõnul mõistab ta sotsiaalpartnerite ehk tööandjate ja töövõtjate ettevaatlikkust ja tõrksust, mis puudutab riikliku lepitaja institutsiooni ümberkujundamist, sest neid ei kaasatud eelnõu ettevalmistamisesse. Tema arvates tuleks eelnõuga aeg maha võtta ja seda pikemalt arutada.

Kirja lõpus soovitab Madise valitsusel kaaluda, kas loodetav kulude kokkuhoid kaalub üles võimaliku sotsiaalpartnerite ja valitsuse konflikti.

„Õiguskantslerile tuleks lisaülesande täitmiseks eraldada riigieelarvest ca 80 000 eurot aastas, et ta saaks palgata lepitusprotsessi eest vastutava ametniku ja eksperdid. Tõenäoliselt lisanduks ka muid kulusid,“ märkis ta.

Ka riiklik lepitaja ei poolda kavandatavat eelnõu

Praeguse riikliku lepitaja Meelis Virkebau hinnangul on majandusministeeriumi algatatud eelnõu kahetsusväärne ja ebaõnnestunud, kuna sellega soovitakse lammutada veerand sajandit toiminud tõhus kollektiivsete töötülide lepitamise süsteem, pakkudes pseudolahendusena välja riikliku lepitaja ülesannete õiguskantsleri kantseleile andmise.

Sellise tulemuse annavad eelnõus kavandatud kaks põhimõttelist muudatust: esiteks jäetakse tööturu osalisi esindavad tööandjate ühendused ja ametiühingud ilma õigusest leppida kokku riikliku lepitaja kandidaat ning teiseks kaotatakse riikliku lepitaja pädevusnõue. Kõik see hävitab usalduse lepitusmenetluse vastu. Samuti annab see tunnistust, et eelnõu algataja ei tea või ei saa aru, et kollektiivse töötüli olemus on huvide konflikt, mitte õigusvaidlus, tõdeb riikliku lepitaja kantselei täna majandusministeeriumile saadetud kirjas.

„Selle eelnõu sõnum tööandjatele ja töötajatele on selge ja ühemõtteline: teie arvamus riiki ei huvita ning poliitikud ja ametnikud otsustavad ise, mis teile kasulik on,“ selgitas Meelis Virkebau. „Tegelikult ei vaidle tööandjad ja ametiühingud lepitusmenetluse käigus õigusküsimuste üle, vaid murravad piike töötingimuste, eelkõige palga, tööaja ja puhkuste üle“.

Eelnõu on Vikerbau sõnul ilmselt vastuolus põhiseadusega ning rikub ka rahvusvahelise tööõiguse sätteid. See on tema sõnul kokku traageldatud sooviga jätta eksitav mulje, et riikliku lepitaja institutsiooni likvideerimisega ja lepituskohustuse õiguskantslerile panemisega midagi olulist ei muutu ja kõik on kõige paremas korras.

„On kurb näha, et majandusministeerium peab õiguskantsleri kantseleid piltlikult öeldes kõigesööjaks, kellele ta võib oma kulude kärpimise nimel lisada põhiseaduses sätestatud ülesannetele juurde suvalisi kohustusi, millel pole õiguskantsleri tegevusega mingit sisulist seost,“ märkis Virkebau. „Sama hästi võiks kollektiivsete töötülide lahendamise kohustuse panna näiteks olümpiakomiteele, kellel kindlasti on praktilisi kogemusi huvide konflikti lahendamises, isegi kui need pole seotud töösuhetega.“

Tööandjad ja ametiühingud samuti vastu

Tööandjate keskliidu tegevjuhi Arto Aasa sõnul ei ole liit nõus, et riikliku lepitaja ülesanded antaks üle õiguskantslerile.

„Mõistame, et muudatuse ajendiks on kulude kokkuhoid, kuid seda ei saa teha tööandjate ja töötajate esindajate õiguste kärpimisega. Seda enam, et kulusid eeldab ka õiguskantslerile uute ülesannete lisamine, kasvõi uute ametnike tööle võtmiseks, koolitusteks jne,“ sõnas Aas.

Aasa sõnul ei saa liit nõustuda, et tööturu osapooltelt võetakse ära õigus riikliku lepitaja kandidaadi nimetamiseks. „Leiame, et riiklik lepitaja kui isik peab omama kogemusi ettevõtlusest, tööturust ja kollektiivsetest töösuhetest, samas kui õiguskantsleril peab olema akadeemiline juriidiline haridus ning ta peab olema tunnustatud jurist. Töötülide lahendamine pole aga üldjuhul juriidiline vaidlus.“

Aas märkis, et riiklikuks lepitajaks sobib praktilise töökogemusega inimene, kes tunneb hästi tööturu valdkonda ning suudab edukalt pooli nõustada ning läbirääkimisi pidada. Samuti peab ta olema vaidlevate poolte jaoks piisavalt usaldusväärne ja autoriteetne.

Sellised isikud leitakse Aasa sõnul tavapäraselt mõlema tööturu osapoole, tööandjate ja ametiühingute, koostöös ja nende ettepanekul. „Õiguskantsleri nimetab aga ametisse riigikogu presidendi ettepanekul ning tööturu osapoolte ettepanek ei oma siinkohal mingit rolli. On täiesti selge, et õiguskantsleri põhifookus ja kompetents ei ole tööturuga seotud,“ sõnas Aas.