Priit Raud: Dumb Type rabas mind täiskasvanuliku stiili ja kindlameelsusega

Dumb Type’i tüvisammas on julgus end lolliks teha, eksida, uuesti proovida. Nende teoseid on eksponeeritud mainekatel näitustel ja festivalidel üle maailma. Kanuti Gildi SAALi teatrijuht Priit Raud avab, kuidas Dumb Type’i kollektiivi kaasasutaja ja tuumilkiikme Shiro Takatani uusim teos „Tangent“ jõuab nüüd Euroopa kultuuripealinna programmis Vanemuise lavale.

Selleks ajaks, kui Kanuti Gildi SAAL sai avatud, oli MTÜ Teine Tants juba tegutsenud pea kümme aastat ja jõudnud juba ka oma nime vahetada – esimene nimi oli Tantsuinfo Keskus Eestis, mis viitab juba iseenesest, et tegu oli propageeriva ühinguga, meie inimeste avamisega maailmas toimuvale. Sellele, mida me Nõukogude Liidu tingimustes teha ei saanud. Me ehk teadsime, mis toimub Helsingis, aga see oli ka kõik. Selline maailmale avatud olemise põhimõte on käinud meiega kaasas alates algusest. Tantsukunst või üldisemalt etenduskunstid on ju üks kõige rahvusvahelisem kunstivorm (nagu ka muusika) – mõnes mõttes polegi võti mitte arusaamises, vaid ligipääsetavuses.

Kanuti Gildi SAAL avati 2002. aasta veebruaris, aga juba sama aasta oktoobris korraldasime Dumb Type’i etendust Vanemuise suures saalis. Vanemuine sai valitud seepärast, et seal on kõige suurema lavaga teatrisaal (kui kontserdimajad välja jätame). Kui aus olla, siis algas see ettevõtmine ikkagi juhusest. Dumb Type oli planeerimas Japan Foundationi toetusel Balti tuuri, aga kui Riias ja Vilniuses tegelesid sellega kohalikud ooperimajad, siis meie ooperil ega Vanemuisel tollal sellist huvi ei olnud. Õnneks teati, kelle poole pöörduda ja võib vist öelda, et kui me poleks aasta varem Meredith Monki kontserti vanas Sakala keskuse korraldanud, ei oleks me võibolla hakkama saanud.

Muidugi olin ma Dumb Type’ist kuulnud ja näinud ka paari nende lavastust, aga ma polnud kunagi mõelnud, et neid oleks päriselt võimalik Eestisse esinema kutsuda. Asi oli lavapuuduses ja rahapuuduses – sellised lavastused pole odavad ja seega neid ka palju ega tihti ei mängita. Loomulikult jätkasin nende tegevuse jälgimist, aga eelpool mainitu pärast ei mõlgutanud ma tükk aega enam mõtteid nende uuesti kutsumisest.

Tükk aega hiljem, 2019. aasta lõpus, sattusin ma Tokyo kaasaegse kunsti muuuseumis (MOT) vaatama Dumb Type’i näitust „Actions + Reflections“ ning see rabas mind taas oma täiskasvanuliku stiili ja kindlameelsusega. Siis tuli koroona ja etenduskunstide maailm liikus internetti. Kuigi trupil oli plaan tulla 2020. aastal välja oma esimese ühistööga pärast lavastust „Voyage“, tegi pandeemia oma töö. Kyoto teatris ROHM esietendus lavastus „2020“, mida keegi pole elavas ettekandes näinud, aga mille esietendust said paljud otseülekande vaheldusel jälgida (ja mis on siiani internetis olemas). Selle lavastusega tõusis Dumb Type jälle etenduskunstide maailma tähelepanu keskpunkti.

Kui Dumb Type Jaapanit 59. Veneetsia biennaalil esindas, korraldati selle lõpetuseks ka eksklusiivne audiovisuaalne õhtu Teatro Goldonis. Selleks ajaks oli teada, et uut lavastust planeeritakse 2024. aasta veebruari ning et nii Euroopa Kultuuripealinn Tartu 2024 kui ka Kanuti Gildi SAAL tahaks Euroopa esietenduse just Tartus korraldada. Tänavu 9. veebruaril olime Kyotos kohal ja nautisime üle pika aja Shiro Takatani ja Dumb Type’i esietendust nende sünnilinnas. Pärast Euroopa esietendust Tartus ootavad „Tangentit“ ees etendused ka Veneetsia Biennaali tantsufestivalil ning Tokyos.

Shiro Takatani ja kunstikollektiivi Dumb Type uus lavateos „Tangent“

Kunstiline juht Shiro Takatani, etendaja Miyu Hosoi, projektiliikmed Ken Furudate, Satoshi Hama, Miyu Hosoi, Koichi Shiraishi, Takuya Minami, alguskujundaja Yukiko Yoshimoto, lavajuht Nobuaki Oshika, muusika Ryuichi Sakamoto, kaasprodukstioon Kanuti Gildi SAAL ja Tartu 2024.

„Tangent“ maailmaesietendus 9. veebruaril Kyotos ROHMi teatris. Euroopa esietendus kuulub kuulub Tartu 2024 põhiprogrammi ning seda saab näha 4. ja 5. juunil Tartus Vanemuise teatris.