Peksa saab, aga luumurdudeta. Okupeeritud Donetski poliitvangide elu muutus Vene võimu all veidi „paremaks“

Neil, kes end ise „reeturiks“ tunnistasid, läks kehvasti, sest Vene bürokraatia jaoks on nad kõige ohtlikumad vangid. Samas on peksmine muutunud leebemaks ja söök meenutavat nüüd isegi toitu.

Okupeeritud Ukrainasse saabus koos Venemaa föderatsiooni seadustega ka kinnipidamisasutuste uus korraldus. Nii karistuskolooniatesse, eeluurimisvanglatesse kui ka „rahvavabariikide“ keldritesse ja kontsentratsioonilaagritesse. Kriminaalidele ja poliitvangidele lisandusid sõjavangid ning pealekaebamise tõttu vahistatud tsiviilisikud. Osa kinnipeetuid on juba aastaid oodanud väljavahetamist, ent see tundub praegu võimatu. Muutunud on ka vanglate sisekorrareeglid: kõigile vangidele jagati Vene vangimundrid ning söögiks hakati pakkuma riisi.

2018. aasta jaanuar. Kaks tursket, hästi toidetud ja erariietes meest väänavad Donetskis Kalinini-nimelise regionaalhaigla juures prillidega mehe asfaldile. Need on Donetski „rahvavabariigi“ (DRV) siseministeeriumi (MGB) agendid, kes vahistavad arst Juri Šapovalovit. Šokiseisundis ohver isegi ei karju, vaid ainult haliseb vaikselt. Kinninabitu oli sealse diagnostikakeskuse neuropatoloog ja kohalike kaktusehuviliste ühingu esimees. Tegu oli näitliku arreteerimisega, millega jõuorgan saatis sõnumi: süütuid meie jaoks ei ole ja võime igaühe kinni võtta.