15.05.2024, 15:16
DELFI UURIMUS | Vene sõdurite Eesti juured. Kes „meie omadest“ sõdib okupantide poolel?
FOTO: Delfi Meedia
Ukraina suveräänse territooriumi hõivamises osalenud ja seal hukkunud Vene sõdurite hulgas on Eesti kodanikke. Mõni on siin veetnud oma lapsepõlve ja mõni elanud kogu elu. Venekeelne Delfi uuris, kes need inimesed on.
Hiljuti avaldas Eesti Ekspress artikli kohtuprotsessist rahapesuga tegelenud kelmide üle. Teiste hulgas pidi süüpingis olema keegi Andrei Bokan, aga tema koht oli tühi. Alguses kuulutas kohus arvatava kurjategija tagaotsitavaks, aga hiljem selgus, et ta on surnud. Surma põhjus sai avalikkusele teatavaks hiljem.
Andrei Bokan oli sportlane, kes tegeles võitluskunstidega. 2009. aastal sai temast Eesti esimene Tai poksi maailmameister. Ka edaspidi sai ta prestiižsetel rahvusvahelistel võistlustel auhinnalisi kohti.
Tänavu kevadel tema elutee tõesti lõppes. Andrei Bokan hukkus Ukraina sõjas Venemaa poolel võideldes. Tema surmast teatas oma Telegrami kanalis Pihkva oblasti kuberner Mihhail Vedernikov.
Venekeelne Delfi otsustas välja selgitada, kui palju Eestist pärit inimesi veel Venemaa föderatsiooni relvajõudude koosseisus sõdib. Otsustasime alustada otsinguid neist, kellel on lisaks Eesti kodakondsusele ka Venemaa oma, sest nii on palju lihtsam Venemaa kaitseministeeriumiga lepingut sõlmida.
Kuidas leida Vene sõdurite hulgast topeltkodakondsusega mehi?
Kui inimene ise ei ütle, et tal on kaks kodakondsust, on seda välja selgitada üsna keeruline. Teada saada, kes on parajasti rindel või sõjast juba naasnud, ei ole samuti lihtne. Seetõttu on kõige praktilisem variant otsida hukkunute hulgast, sest sõdurite surmast kirjutavad sageli nende lähedased sotsiaalmeedias, sellest teatavad ka rajoonide juhid ja mõnikord avaldatakse hüvastijätutseremooniatest kohalikes sotsiaalmeediagruppides postitusi, milles on ka sõjaväelaste nimed.
Et veel rohkem otsinguruumi kitsendada, otsustas venekeelne Delfi otsida hukkunud Eesti kodakondsusega sõdureid Pihkva oblasti elanike hulgast. Just seal elab palju Eesti kodakondsusega inimesi (endisel Petserimaal elavatel Eesti kodanike järglastel on sünnijärgne õigus Eesti kodakondsusele – toim).
Andmed Pihkva oblasti kaotuste kohta andis Delfile väljaanne Mediazona, mis peab koos BBC venekeelse toimetuse ja vabatahtlike meeskonnaga nimeliselt arvet hukkunud Vene sõjaväelaste kohta. Need on avalike allikate andmed, mis pärinevad sotsiaalmeediapostitustest, kohalikust meediast ja ametlikest teadetest.
„Meil on olemas meetod, millega hinnata Venemaa kaotuste tegelikku suurust: me kasutame pärandiasjade registri andmebaasi,“ räägib Mediazona julgeolekukaalutlustel oma nime avaldamata jätta soovinud ajakirjanik. „Meie avalikel allikatel põhineva andmebaasi täpsus sõltub sotsiaalmeediagrupist, aga on üldiselt umbes 48–52%.“
Kokku oli selles nimekirjas meie uuringute alguses veidi üle 500 inimese, aga see täieneb pidevalt. Delfi palvel uuris politsei- ja piirivalveamet Mediazona andmeid ja leidis sealt vähemalt kaks inimest, kellel oli suure tõenäosusega olnud Eesti kodakondsus. Esimene neist on Vjatšeslav Ostrovski.
Vjatšeslav Ostrovski
2024. aasta 20. jaanuaril avaldati grupis „Novosti na odnoklassnikah 18+“ postitus, milles üks naine palus abi oma venna otsingutel. Kadunud oli 32-aastane Petserist pärit Vjatšeslav Ostrovski. Viimast korda saadi temaga ühendust 2023. aasta 27. detsembril.
Postituse juurde lisas naine sõjaväevormis mehe foto.
Ostrovski mobiliseeriti ja ta sõdis üksuses Štorm. Venemaa kaitseministeerium kirjeldab selle üksuse ülesandeid nii: „Štorm on mõeldud läbimurreteks kõige keerulisematel ja ešeloneeritumatel Ukraina relvajõudude kaitselõikudel.“ Reuters annab ilmekama kirjelduse. Nende andmetel saadetakse Štormi need Vene sõjaväelased, kes keelduvad käsku täitmast või kes tabatakse alkoholi tarvitamas. Reutersi uurimuse järgi on igas sellises üksuses 100–150 meest ja tavaliselt kannavad nad kõige suuremaid kaotusi.
Kolm päeva pärast postituse avaldamist grupis „Novosti na odnoklassnikah“ avaldas Alina-nimeline naine veel ühe postituse VKontaktes, milles teatas juba venna surmast. Väljaanne Pskovskaja Gubernija andmetel oli ta 382. Ukraina sõjas hukkunud Pihkva oblastist pärit mees, kelle surmale on neil õnnestunud kinnitust leida. Ostrovskiga jäeti hüvasti 2024. aasta 24. jaanuaril.
Esimene kaudne märk selle kohta, et Ostrovski oli Eesti kodanik, on isanime puudumine. Õde rõhutas seda eraldi. „Isanime passi järgi eile ole,“ kirjutab ta esimeses postituses.
Jäetud telefoninumber võimaldas teha kindlaks õe isiku. Tema nimi on Alina. Ajakirjaniku telefonikõnele ta vastas, aga seda, kas vennal oli Eesti pass, ta kinnitada ei osanud või tõenäolisemalt ei tahtnud. Kuna hukkunu lähedane ei soovinud rääkida, õnnestus välja selgitada ainult see, et Ostrovskil ei olnud naist ega lapsi ja Eestis käis ta viimati väga ammu.
VKontaktes oli Ostrovskil huvitav foto, mis kui ei kinnita, siis igal juhul ei lükka ümber Alina sõnu. Sellel fotol on külmkapimagnetid, mis võivad osutada sellele, et Ostrovski on käinud mitmes Eesti linnas: Otepääl, Räpinas, Tartus ja Tallinnas. Sealjuures on see foto avaldatud tõesti ammu: 2013. aastal.
Ostrovski kontol ei ole märgitud perekonnaseisu, aga fotodel ei ole ühtki naist, keda võiks tema kaasaks pidada, ega lapsi. Peale selle ei ole tema sõprade nimekirjas ühtki sama perekonnanimega inimest.
Õel, kellega ajakirjanik rääkis, on teine perekonnanimi: Bajajeva. Ostrovski oli sõbraks lisanud viis sellise perekonnanimega inimest, kaasa arvatud õde. Ja ühel neist, Dmitril, on kontol märgitud ära telefoninumber. Tema nõustus rääkima, kuigi vastas vastumeelselt ja üldiselt napisõnaliselt.
Kas Vjatšeslav Ostrovski on teie sugulane?
Mingi kauge.
Kas te saaksite kinnitada, et Vjatšeslavil oli Eesti kodakondsus?
Ei saa kinnitada, sest ma ei tea. Tema isal oli, aga temal võib-olla ka ei olnud.
Kas ta käis Eestis viimati ammu?
Ei tea.
Naist ega lapsi tal ei olnud?
Ei. Mitte kedagi.
Kellena ta töötas, millega tegeles?
Erinevate asjadega. Lihttööline. Ei midagi erilist.
Kas ta läbis ajateenistuse ammu?
Ei mäleta ausalt öeldes. Ammu juba.
Kuidas te tema surmast teada saite?
Te esitate isiklikke küsimusi.
Kas ta mobiliseeriti või oli ta vabatahtlik?
Ta mobiliseeriti, aga läks vabatahtlikult.
Ega te ei tea, millistel lõikudel ta sõdis?
Ei. Keegi ei tea.
Te ei olnud temaga ühenduses, kui ta rindel oli?
Ei.
Ega te ei tea, miks oli tema koodnimi Moskva?
Pole aimugi. Te teate rohkem kui meie.
Kelle kulul matused korraldati? Kas riik aitas?
Loomulikult, riik aitab alati.
Ega Vjatšeslav ei rääkinud, miks ta sõdima nõustus?
Minu jaoks oli see ausalt öeldes ootamatu.
Kas ta ei rääkinud sellest kellelegi?
Ilmselt mitte. Võib-olla emale rääkis ja kõik.
Kas teil on sugulaste kontakte, et saaksime nendega rääkida?
Ei. Kui te juba minu leidsite, leiate ka lähemaid sugulasi.
Võib-olla teate kedagi, kellel on topeltkodakondsus?
Ma ei hakka seda ütlema.
Erinevalt Dmitri ettekujutusest osutus lähemate sugulaste leidmine keerulisemaks. Enamik küsitletud inimesi keeldus Eesti ajakirjanikuga rääkimast.
Üks vähestest, kes nõustus rääkima, oli Ostrovski endine teenistuskaaslane Vladimir Blinov, kes on praegu sõjas. Tänu temaga vestlemisele saime teada, et enne surma sai Ostrovski haavata, aga hiljem saadeti ta uuesti eesliinile.
Vestlus Telegramist:
Mis temaga on? Ma olen lihtsalt praegu SVO-l (sõjalisel erioperatsioonil – toim), levi ei ole kiita.
Nii palju kui mina tean, ta hukkus.
Ma ei ole kursis, me teenisime temaga koos, aga ma kolisin 2022. aastal mujale ja läksin SVO-le, suhtlesime ainult VK-s (VKontaktes – toim): tere, kuidas läheb ja kõik.
Aga võib-olla te teate, kas Vjatšeslavil oli Eesti kodakondsus?
Ei tea, ta ei öelnud.
Kas Vjatšeslav rääkis midagi oma SVO-l teenimisest?
Ma olin rehabilitatsioonil pärast haavata saamist. Kirjutasime temaga, ta ütles, et nad saadetakse ära. See on kõik, mida ma tean.
Kas teiega koos ei ole kedagi, kellel oleks Eesti kodakondsus?
Ei, me oleme VENELASED.
Me oleme siin kõik venelased, ainult et mõnedel Pihkva omadel on kaks kodakondsust. Sellepärast küsin.
Aga mida see muudab?
Ma olen Eesti ajakirjanik. Kirjutan nendest, kellel oli Eesti kodakondsus. Aga sisuliselt midagi loomulikult ei muuda.
Viimase asjana õnnestus välja selgitada see, et Ostrovski oli väikelaenufirma klient. Venemaa föderaalse maksuteenistuse (FNS) lekete alusel kirjutas Ostrovski ühe sellise firma ankeeti täites tegelikuks aadressiks „Гор. Ряпина. Эстония“ („Räpina linn, Eesti“).
Politsei- ja piirivalveamet lisas, et sellise nimega inimene loobus aastaid tagasi Eesti kodakondsusest. Hoolimata kogu olemasolevast informatsioonist oleme sunnitud võimalikuks pidama, et tegemist võib olla uskumatu kokkusattumusega, kus ei kattu mitte ainult nimi ja sünniaeg, vaid ka muu avalik informatsioon.
Konstantin Karpovski
Politsei osutas, et teine Eesti kodakondsusega inimene sellest nimekirjast on Konstantin Karpovski. Niisiis teame, et sellise nime ja sünniajaga inimesel oli Eesti kodakondsus, aga venekeelsel Delfil ei õnnestunud ühendust saada ühegi inimesega, kes oleks saanud kinnitada, et Karpovskil oli Eesti pass. Sellest hoolimata on mitu kaudset viidet sellele, et mainitud mees oli tõesti Eesti kodanik.
VKontaktes langevad ainult ühe konto puhul kokku see nimi, elukoht Pihkva ja meile teada olev sünniaeg. Selle profiili omanik teenis kunagi õhudessantvägedes. Kahjuks profiilil tema fotot pole. Ent selle kasuks, et tegu on sellesama Karpovskiga, räägib seegi, et viimast korda oli konto omanik internetis seitse kuud tagasi. Peale selle on tema sõprade nimekirjas mitu Eestist pärit inimest, kellest ükski ei vastanud ajakirjaniku päringule.
Lisaks nendele on tema sõprade nimekirjas veel kaks Konstantiniga sama perekonnanimega naist: Olga ja Natalja. Aga ka nemad ignoreerisid sõnumit.
FNS-i lekkinud andmete hulgas leidus samuti keegi Natalja Karpovskaja. Seal oli muu hulgas ka tema telefoninumber ja huvitaval kombel Eesti oma. Vestlusest keeldus Natalja niipea, kui kuulis, et helistab Eesti ajakirjanik.
Eesti politsei kinnitas, et kontrollib üle, kas need kaks – Konstantin Karpovski ja Vjatšeslav Ostrovski – olid tõesti Eesti kodanikud. Kui see informatsioon kinnitust leiab, kantakse andmed nende surma kohta Eesti infosüsteemidesse.
Salavat Gajazov
Lisaks Ostrovskile ja Karpovskile, kellel tõenäoliselt oli Eesti pass, õnnestus venekeelsel Delfil leida teisi Vene sõdureid, kes on samuti Eestiga seotud.
Näiteks teame me avalikest allikatest, et Venemaa eest sõdinud Salavat Gajazov on pärit Põltsamaalt. Ta sündis seal 1989. aasta 2. märtsil. Tõsi, juba 6.–11. klassis käis ta ühes Baškortostani vabariigi koolis.
Tema ema kirjutas ühes Baškortostani väljaandes, et Gajazov unistas lapsest peale sõjaväeteenistusest või politseis töötamisest ning alates seitsmendast klassist hakkas tegutsema õhudessantvägede sõjalis-patriootilises klubis Golubõje Beretõ.
Aastatel 2009–2010 läbis Gajazov ajateenistuse. 2016. aastal sõlmis ta lepingu Pihkva sõjaväeosaga ja alustas teenistust ründebrigaadis.
2019. aastal, kui leping lõppes, veensid sõbrad Gajazovit minema teenistusse Novorossiiskisse, mis asub Krasnodari krais ja kus asub Musta mere laevastiku baas. Ukraina relvajõud ründasid seda 2023. aasta augustis meredroonidega ja kahjustasid Venemaa suurt dessantlaeva Olenegorski Gornjak.
Sõja algusest peale on Gajazov olnud eesliinil.
„See on minu valik, kõik mu poisid on seal,“ tsiteeris ema poja sõnu väljaandele Iglinskije Vesti. Rindel anti Gajazovile koodnimi Kolovrat (see ei ole ainult legendaarne vägilane, vaid ka kaheksaharuline svastika slaavi uuspaganluses. Seda kasutab näiteks diversiooni-, ründe- ja luuregrupp Russitš, mille ridades võitlevad neonatslike vaadetega inimesed – toim).
2023. aasta juunis saadeti Gajazov okupeeritud Krimmi Feodossijasse 56. kaardiväe dessantründepolku. Tema ülesanne oli anda teistele sõduritele väljaõpet. Juba 10. septembril tapeti aga Gajazov lahingutegevuse käigus.
Mõne päeva pärast avaldas hukkunu ema postituse, milles teatas, et keegi tundmatu varastas Feodossija sõjaväeosa parklast valge Škoda Octavia, mis kuulus tema pojale. Varas sattus korduvalt kiiruskaamera vaatevälja. Selle tulemusena õnnestus ta leida, aga süüdistust esitama ema ei hakanud ja andis talle andeks. Nüüd on ta elus tekkinud uus eesmärk: saada juhiluba ja sõita poja autoga.
2024. aasta 21. veebruaril avati mälestustahvel koolis, kus Gajazov kunagi õppis.
Aleksei Sulin
Aleksei Sulini vanemad kolisid juba nõukogude ajal Venemaalt Eestisse, sest mõlemad olid sõjaväelased. Siin sündis neile poeg Aleksei.
1980. aastatel naasis perekond Venemaale. Poiss läks esimesse klassi ühe Tambovi oblasti alevi koolis. Pärast kooli lõpetamist astus ta õigusinstituuti ja suundus seejärel armeeteenistusse. Pärast armeed jõudis ta töötada Moskva politseis ja föderaalses karistuste täideviimise teenistuses (FSIN).
2023. aasta alguses langetas Sulin otsuse minna vabatahtlikult sõtta ja juba veebruaris sõlmis lepingu kaheks aastaks. Rindel ei jõudnud ta aga olla kaht kuudki. 31. märtsil sai teatavaks, et Sulin on hukkunud. Temast jäid maha naine ja kolm last.
Aleksei naine Jekaterina kinnitas, et materiaalset toetust ta ei vaja.
„Minu lapsed saavad mehe hukkumise eest kõik,“ teatas ta venekeelse Delfi ajakirjanikule.
Eesti passi kohta ta kindlalt vastata ei osanud, aga pakkus, et mehel seda ei olnud, sest ta lahkus Eestist, kui oli alles kuue- või seitsmeaastane.
Andrus Trei
2023. aasta 4. juulil avaldas Pihkva oblasti kuberner Mihhail Vedernikov oma VKontakte kontol postituse järjekordsetest kaotustest oblasti elanike hulgas. Teiste hulgas oli keegi Andrus Trei – 76. kaardiväe dessantründediviisi nooremleitnant. Tema puhul viitab juba ainuüksi nimi Eestile.
FNS-i lekkinud andmetest on meile teada, et Treil oli 922 000 rubla (umbes 9300 euro) suurune võlg. Samuti on teada, millise aadressi ta oma elukohana esitas. Üks oli Pihkvas, teine Eestis.
Sotsiaalmeedias ei ole Trei sõprade hulgas kedagi, kellel oleks temaga sama perekonnanimi. Seetõttu otsustasime kirjutada neile, kes tema postitustele kõige rohkem reageerisid. Loogika on lihtne: inimene märgib meeldivaks või kommenteerib kõige suurema tõenäosusega selle inimese postitusi, kellega on isiklikult hästi tuttav. Üks sellistest oli Larissa. Selle kohta, kas Treil oli teine kodakondsus, ta muidugi midagi ei teadnud, aga soovitas pöörduda selles küsimuses Trei naise Marina poole.
FNS-i lekkinud andmetes on viis inimest, kelle ees- ja perekonnanimi langevad kokku Trei naise omadega, aga ainult ühel neist on antud sama Venemaa aadress, mis Andrus Treil. Naine sobis ka vanuse poolest: kaks aastat mehest vanem.
Andmetes olnud telefoninumber oli seotud Telegramiga. Selle kaudu helistas venekeelse Delfi ajakirjanik arvatavale abikaasale, ent alguses keegi ei vastanud. Oli aga selge, et konto on aktiivne, sest mõne aja pärast ilmus kõneteadete juurde kaks linnukest, mis tähendab, et neid on loetud.
Pärast mitut helistamiskatset ikkagi vastati. Marina ütles lihtsalt, et tal on Andrusega sama perekonnanimi, aga ei eitanud, et tunneb teda isiklikult. Nad olevat kadunukesega tutvunud spordisaalis, kus mees kunagi treenerina töötas.
Küsimusele, kas Andrus Treil on Eesti kodakondsus, vastas Marina ettevaatlikult, et ta ei tea. Aga pärast seda kui ajakirjanik ütles, et teab, et naine elas kadunukesega samal aadressil, vastas ta juba kindlamalt: „Ei, Eesti kodakondsust ei olnud, aga lapsena elas ta Eestis.“
Marina sõnul läks Andrus Trei sõtta, kui elas Moskvas. Meile on teada, et enne seda töötas ta juristina ettevõttes Agentstvo Delovoi Bezopasnosti, mille ta ise juba 2010. aastal asutanud oli. Ettevõte ei tegutsenud mitte ainult Pihkvas, vaid ka Tveris, Peterburis ja Moskvas.
Treist jäi maha 12-aastane poeg.
Erasõjafirma Wagner
Vladimir Viira
Vladimir Viira ja veel kahe palgasõduri lood jutustati üksikasjalikult saates „Pealtnägija“. Viira sündis 1972. aastal Eestis, aga tal oli Venemaa kodakondsus. Haridust oli tal kaheksa klassi. Eestis karistati teda korduvalt peamiselt varguste eest.
Pöördeliseks sai 2013. aasta: siis läks Viira oma tööandja juurde, kes ei olnud juba mitu kuud palka maksnud.
„Kui ma siia üles tulin, nägin, et ta istub. Mul läks kohe pea segi. Mingil hetkel tekkis mulle nuga, ma ei mäleta. Kui ma tema juurde läksin, oli nuga mul juba käes. Ma lõin teda kohe jalga,“ kirjeldas Viira sündmusi uurijatele. Teine noalöök tabas ohvrit kubemesse.
Kui kannatanu löökide tagajärjel maha langes, püüdis Viira verejooksu peatada ja tõmbas püksirihma oma ülemuse jala ümber. Siis võttis ta lamajalt rahakoti ja põgenes. Põgenik võeti kinni alles kaheksa päeva pärast Läti piiril.
Viira oleks pidanud Eestis üheksa aastat vangis istuma, aga palus, et ta saadetakse teise riiki karistust kandma.
„Tahan viibida ja elada slaavlaste keskel,“ kirjutas Viira.
Sellisel väljasaatmisel on mitu põhjust. Üks seisneb selles, et kinnipeetu kohaneb oma rahva hulgas paremini. Teine on pragmaatilisem: on mõistlik, et Vene kurjategijat hoitakse kinni Venemaa maksumaksja raha eest, rääkis „Pealtnägijale“ Eesti justiitsministeeriumi asekantsler Markus Kärner.
2021. aastal saadeti Viira Venemaale karistust kandma. Ta paigutati range režiimiga paranduslikku kolooniasse. Vabanema pidi ta 2026. aastal.
2022. aasta septembris hakkas internetis levima video, milles erasõjafirma Wagner asutaja Jevgeni Prigožin tegi ühe koloonia vangidele ettepaneku minna Ukrainasse sõdima.
Teiste hulgas värvati wagnerlaste ridadesse ka Viira, kes aga elu vabaduses nautida ei saanud. Ta langes 2022. aasta 13. oktoobril.
Eestisse jäid Viiral sugulased.
Oleg Pitjukov
Pitjukov sündis Eestis. Ka temal oli Venemaa kodakondsus. Juba noores eas pani ta korduvalt toime vägivallategusid, aga ta suhtus isegi äärmiselt rasketesse tagajärgedesse ükskõikselt.
1996. aastal tappis Pitjukov kaks inimest. Neist ühe surnukeha ta tükeldas, lõigates küljest suguelundid, pea, käed õlgadeni ja jalad põlvedeni. Seejärel viskas ta surnukeha mõrva varjamiseks Pärnu jõkke.
Selle eest mõisteti talle surmanuhtlus, aga 1997. aastal leevendas ringkonnakohus karistuse eluaegseks vanglakaristuseks. 1998. aasta aprillis otsustas riigikohus Oleg Pitjukovi 15 aastaks vanglasse jätta.
Vabadusse pääsenuna ei suutnud Pitjukov elukombeid muuta: ta tarvitas regulaarselt alkoholi ja narkootikume ning pani korduvalt toime vägivallategusid.
2014. aastal lõi Pitjukov Pärnu ühiselamu koridoris meest noaga ja sellega tekitas ta mehele eluohtlikud vigastused. Viis päeva hiljem lõi Pitjukov samas ühiselamus noaga teist meest, kes suri.
Võttes arvesse süüdistatava vanust – ta oli siis 39-aastane – ja väljakujunenud veendumusi, pidas kohus vähe tõenäoliseks, et Pitjukov suudaks kunagi seaduskuulekaks kodanikuks saada. Seetõttu mõistis Pärnu maakohus Pitjukovi 2015. aastal eluks ajaks vangi.
Ka Pitjukov soovis kanda karistust Venemaal, öeldes, et ta tahab olla koos Venemaaga.
Venemaale viidi ta üle 2020. aastal ja seal muudeti eluaegne vanglakaristus 16-aastaseks, sest sealne õigussüsteem erineb Eesti omast.
„Pealtnägija“ sõnul kinnitas kaitsepolitsei, et Pitjukov sõlmis samuti Wagneriga lepingu.
Praegu ei ole tema saatuse kohta midagi teada.
Vitali Sai
2005. aastal põgenes tollal 19-aastane Sai Tallinnas purjus peaga roolis olles politsei eest. Ta ei tulnud juhtimisega toime ja põrkas kokku vastu tulnud autoga. Kannatada sai viis inimest, kellest kolm jäid invaliidiks.
Selle juhtumi uurimise ajal jõudis Sai toime panna mitu vargust (varastas arvuteid ja poest sigarette) ning kasutas inimeste vastu füüsilist vägivalda.
Eestis määrati talle viimane karistus 2011. aastal varguste sarja eest. Ta ründas Lasnamäel naisi. 2014. aastal anti ta Venemaale välja.
Karistust kandis ta Tomskis. Venemaal oleks ta pidanud vangis istuma neli aastat ja kümme kuud, aga ta vabastati enne tähtaega tingimisi 2016. aastal.
Venemaal jätkas Sai kuritegude toimepanemist. Näiteks 2020. aastal mõisteti ta süüdi kahes varguses. Selle eest kandis ta karistust range režiimiga paranduslikus koloonias. Ja nähtavast sealt sattus ta Wagneri ridadesse.
Sai on ainus, kelle kohta on usaldusväärset infot, et ta jäi ellu. Ajakirjaniku sõnumit on ta lugenud, aga ei ole sellele vastanud.
Praegu on Sai 38-aastane.
Vene poolel sõdimine on kuritegu
Sõjas Venemaa poolel osalemine on Eesti karistusseadustiku järgi kriminaalkuritegu. See läheb paragrahvi 91 alla, milles öeldakse, et agressiooniakti toimepanevate välisriigi relvajõudude koosseisu astumist karistatakse kuni viieaastase vanglakaristusega.
Peale selle kaotab Venemaa poolel sõdiv topeltkodakondsusega isik Eesti kodakondsuse, kui see on saadud naturalisatsiooni korras.
„Kui tehakse kindlaks, et Eesti kodanikul on ka teise riigi kodakondsus, alustatakse naturaliseeritud Eesti kodanikult kodakondsuse äravõtmise protseduuri või sellele kehtetuks tunnistamise menetlust,“ selgitas venekeelsele Delfile siseministeeriumi kodakondsuspoliitika osakonna nõunik Siiri Leskov, lisades, et sealjuures ei ole tähtis, kas inimene mobiliseeriti või läks sõdima vabatahtlikult.
Seaduse järgi ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal ka teise riigi kodanik, kuigi tegelikkuses rikutakse seda sätet pidevalt.
Seega võidaksegi naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus tühistada. Sünnijärgset kodakondsust tühistada ei saa, aga sellise inimese kohta võidakse alustada kriminaalmenetlust.
Ja veel: isegi kui inimesel ei ole olnud Eesti kodakondsust, aga ta on mingi aja ametlikult Eestis elanud ja töötanud ning pärast seda allkirjastanud lepingu Venemaa kaitseministeeriumiga ja läinud sõtta, võib tekkida õiguslikke probleeme.
Näiteks on teada, et Eestis on olemas isikute ring, kellel on õigus toitjakaotuspensionile. See on kirjas riikliku pensionikindlustuse seaduse neljandas paragrahvis.
Selgub, et kui toitjal on surma ajaks kogunenud Eesti pensionistaaž, peab sotsiaalkindlustusamet maksma tema ülalpeetavatele toitja kaotuse korral pensioni olenemata tema kodakondsusest.
Kui paljudel Eesti kodanikel on Vene pass?
Siseministeeriumil ei ole täpset informatsiooni selle kohta, kui paljudel Eesti kodanikel on Vene pass. Need, kes on saanud sünnijärgse Eesti kodakondsuse, ei teavita alati riiki sellest, et neil on ka mõne teise riigi kodakondsus.
Peale selle võib naturalisatsiooni teel Eesti kodakondsuse saanud alla 18-aastastel isikutel olla ka teine kodakondsus.
„Nad peavad loobuma Eesti või teisest kodakondsusest kolme aasta jooksul pärast 18-aastaseks saamist,“ selgitas siseministeeriumi kodakondsuspoliitika osakonna nõunik Siiri Leskov. „Seetõttu on meil loomulikult 18-aastasi mehi, kes on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, aga ei ole veel Vene passist loobunud, sest see protsess kestab.“
Kui need inimesed teise riigi kodakondsusest ei loobu, alustab politsei- ja piirivalveamet menetlust ja arvab nad Eesti kodakondsuse kaotanuks.
„Me teame aga, et kuna Venemaa kodakondsusest loobumine on praegu keeruline ja aegavõttev protsess, võib PPA vajaduse korral protseduuri pikendada,“ jätkas Leskov. „Aga selleks tuleb teavitada politseid ja näidata, et Venemaa kodakondsusest loobumiseks on samme astutud.“
Lõpetuseks tasub öelda, et topeltkodakondsusega isikud peavad arvestama oma kohustustega mõlema kodakondsusriigi ees. Igal riigil on õigus esitada oma nõudmisi ja oodata nende täitmist, sealhulgas seda, et inimene läheb sõjaolukorras sõdima.
