Riik loodab lähisuhtevägivalla juhtumite arvu kahanemist, ent paljud ohvrid ei jõua praegugi statistikasse

Eesti riigi ametlikus arengukavas on kirjas, et tulevatel aastatel peaks registreeritud perevägivallakuritegude arv vähenema. Teatavat vähenemist ja stabiliseerumist on juba täheldatud, ent pelgalt arvudest lähtudes võib tegelikkus tagaplaanile jääda.

Mullu detsembris kirjutasid neli ministrit – tollane justiitsminister Kalle Laanet, siseminister Lauri Läänemets, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ning haridus- ja teadusminister Kristina Kallas – alla lähisuhtevägivalla (LSV) ennetuse tegevuskava eesmärgidokumendile. Selles on märgitud, et tuleva nelja aasta jooksul peaks muu hulgas vähenema registreeritud perevägivallakuritegude hulk. Tõsi, kirja pandud arv pole ülemäära suur, ent ometi tekitab küsimusi.

„Minu küsimus on ikka endine: kas me saame oma tööd mõõta ainult kuiva statistika abil?“ küsis Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld, kui oli tegevuskavaga tutvunud. „Riigi asi on iga kodaniku turvalisus ja heaolu. Uppunute ja tulesurmade arv riiki väga huvitab, aga inimõigused, mis just surmaga ei lõpe, polegi nagu probleem,“ nentis Orupõld. Ta lisas, et kõigi soovunelm ehk LSV vähenemine ei olene paraku ühe arvu suunast.