„Tere tulemast, Abdullah!“ esietendub 3. mail Vaba Lava Narva teatrikeskuses, järgmised etendused on kavas 6. mail Endla teatris, 21. mail Kumu auditooriumis ja 23. mail Eesti Rahva Muuseumis.

Üllar Saaremäe ütleb oma muusikavaliku kohta nii (kuulata saab ka siit): „Alljärgnev valik on seotud lavastustega, millega sel kevadel-suvel hõivatud olen. No mõni lugu pole ka teatriga seotud, aga seda ainult hetkel – küll ma leian, kus neid kasutada. Seostuvalt Vaba Lava lavastusega „Tere tulemast, Abdullah!“ esmalt kaks artisti, kes oma usukuuluvust muutsid ja moslemiteks hakkasid. Neid lugusid küll lavastuses ei kuule, aga tunduvad kuidagi kohased siin mängida:

Sinead O’Connor

Artist, kes on mulle mõjunud juba ta ilmumisest alates. Ja olgu see lauljatari mälestuseks – lahkus ta ju eelmisel aastal maistelt radadelt.

Cat Stevens / Yousuf

Oli mu elus ajajärk, kus teda ikka kuulasin. See jääb küll aastate taha.

Bob Dylan

Kuna mängin sel suvel üle aastate taas näitemängu „Oscar ja Roosamamma“, siis kõlagu selle lavastuse tunnuslugu. Lavastust saab näha Jõgeval Kaunite Kunstide Kodus ja kõik on oodatud. Tegemist on legendaarse lauluga. Ja kui keegi mainib Dylanit, kangastub mulle esmalt just see lugu.

(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut)

The Stranglers

Üks lugu, mis pole mul üheski lavastuses, aga lihtsalt hea laksuga. Üks mu läbi aegade lemmikbände.

The Bonnie Banks

Järgnev lugu viib meid Šotimaale ja on seal tuntud sama hästi kui meil „Ta lendab mesipuu poole.“ Kasutan seda Sagadi mõisas etenduvas lavastuses „Topeltduubel“, kes pole veel näinud jälgigu reklaami. Juulikuus vaid loetud korrad veel.

Nick Cave

Edasi samas lavastuses kõlavate heliloojate sulest. Nick Cave on artist, kes käib minuga kaasas, nagu vana sõber. Vähemasti selline tunne on, kui teda kuulan.

The Pogues

Tunnuslugu Kuressaare teatri lavastusest „Üksildane lääs“. See bänd oma legendaarse laulja ja tekstimeistriga, on minu jaoks täielik kintsentraat sellest, mida ma iirlaste juures armastan. Olen teda kasutanud pea kõigi Martin McDonaghi lavastuste puhul.

The Walker Roaders

Kui juba iiri asjaks läks siis, bänd, mis ajab sama rida. Paljudele üllatus, et selline seltskond üldse olemas on.

David Bowie

Lõpetuseks peab ikka mõni Bowie ka olema. Tema puhul on mul väga raske valikuid teha – lihtsalt nelikümmend aastat kuulamist teeb oma töö. „Thursday’s Child“ seekord.

Aurora

Ja lõpetuseks üks Bowie cover, „Life on Mars“. Neid on tehtud kümneid, aga see põhjamaine neiu mõjub kuidagi eriti omaselt. Lihtne ja ilus.