Millal siis veel kui mitte nüüd?

Kui Anne & Stiili tegevtoimetaja Riina Palmiste Tallinna Ülikoolis eesti filoloogiat õppis, veetis ta ühe semestri Ungaris Budapestis Loránd Eötvösi ülikoolis. Välismaal õppimise kogemust julgeb Riina soovitada küll.

Kuidas sündis sinu otsus välismaale õppima minna?

Kuna olen paljulapselisest perest, teadsin, et kraadiõpe välismaal olnuks vanemate rahakotile korralik põnts ja sestap ei mäleta, et oleksin seda varianti kordagi tõsiselt kaalunud. Ju ei olnud siis ka tahtmine piisavalt suur! Aga tahtmine kasvõi korraks ehk üheks vahetussemestriks ära minna lõpuks ikkagi tuli ... ja nagu ikka kipub olema, muidugi siis, kui oli juba natuke hilja. Nimelt oli mul parasjagu käsil bakalaureuse viimane aasta, mis tähendas, et nominaalajaga lõpetamise pidin oma plaanidest sellega maha tõmbama. Peale selle, et lõputöö kirjutamine distantsilt ei tundunud eriti nauditav, oli kevadsemestriks ette nähtud mitmeid kohustuslikke aineid, mida ei oleks õnnestunud ka parema tahtmise juures välisülikoolist üle kanda. Aga kuna selleks ajaks oli soov minna juba nii suur, siis ega see mind pidurdanud! Ainus mõte oli, et „Millal siis veel kui mitte nüüd?“.

Miks just see koht ja see kool?

Hästi populaarne valik välisüliõpilaste seas on ikka olnud Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Ühendkuningriik... Tundsin, et tahaks minna pisut ebatraditsioonilisemat teed.

Valikul sai kuigi palju määravaks riigi elukallidus, millele soovitan mõelda ka kõigil teistel vahetussemestrile või -aastale minejail. Odavamas riigis pole ohtu, et kogu stipendium läheks pelgalt elamiskulude katteks. Mina tahtsin võimalikult suurel määral iseseisvalt hakkama saada ja nii tundus Ungari hea turvaline valik.

Eks mingid piirid seab paraku ka eriala. Kuna õppisin eesti filoloogiat, ei olnud mul enesest mõista võimalike koolide loetelu just liiga suursugune. Sugulasrahva juurde minek tundus selles mõttes igati turvaline valik. Irooniline on aga see, et kui kooliga ühendust võtsin, selgus, et isegi neil ei ole mulle minu enda erialal ühtegi ainet pakkuda, mistõttu õppisin lõpuks hoopis inglise filoloogiat. Õnneks sain oma punktid hiljem vabaainetesse üle kanda.

Mis oli sinu peamine eesmärk välimaale õppima minnes?

Ilus oleks muidugi öelda, et läksin sinna akadeemiliste teadmiste pärast, aga olgem ausad, ma valetaksin. Pigem läksin otsima ikkagi teises riigis elamise kogemust, mõnetist keskkonnavahetust... Selleks ajaks oli ju käsil juba 15. aasta suhteliselt sarnase koolipingi nühkimist. Sama rutiin. Tekkis kange tahtmine teha midagi teistmoodi...

Kuidas välismaale õppima minekuks ette valmistusid?

Paberimajandus! Siinsest e-riigist Ungarisse kolides oli see muidugi paras tragikomöödia. Kõiki asju, alates ajutisest elamisloast, õpilaspiletist kuni ainetesse registreerimiseni, tuli käia tegemas kohapeal. Tihtilugu oli ühe korda ajamine teise saamise eelduseks. Nii möödusid esimesed nädalad Ungaris suuresti erinevate asutuste uksi kraapides ja järjekordades passides.

Vähemalt oli mul selleks ajaks elamine olemas. Selle leidsin endale viis päeva enne lendu mingisugusest suvalisest Facebooki grupist. Postitajaks hispaanlannast neiu, kes otsis endale korterikaaslast. Tegime lühikese Skype’i kõne, kus ta näitas mulle põgusalt elamist, ja kuna hind oli magus, asukoht veel magusam, siis ega suurt vaagimist järgnenudki. Juba suhtlesingi landlord’iga ja panin tagatisraha teele. Mõnevõrra hirmutav – rohkem küll mu emale kui mulle endale – oli see, et landlord’iks oli üks keskealine mees, kellel oli Facebookis igasugu huvitavaid pilte, näiteks selfi karvase mõmmikuga. Samuti ei pidanud ta paljuks saata mulle mõni päev enne lendu silma pilgutava emotikoniga sõnumeid, kuidas „Don’t forget to pack your tanning oil!“. Ja kuigi tegelikult läks mul, uljaspeal, kõik hästi – Tamas oli täiesti suurepärane inimene, kes oleks ilmselt valmis praegugi majutuse leidmisega aitama, kui peaksin Budapesti sattuma –, saan nüüd tagantjärele ise ka aru, et see oli päris hulljulge viis elukohta otsimiseks. Minul läks hästi, aga kas ma teistele sedasama strateegiat soovitaksin? Igaks juhuks vist mitte.

Kas kaalusid ka mõne stipendiumi kasutamist ja kas lõpuks tegid seda?

Erasmuses on minu mäletamist mööda stipendium ette nähtud kõigile kandidatuuri läbinud üliõpilastele ehk kui sul on programm välja valitud, on sulle automaatselt ka stipendium tagatud. Lihtne, mugav!

Millise koolikogemuse sa said?

Sealne koolisüsteem, loengute ja eksamite kord ei erinenud tegelikult kuigi kardinaalselt Eesti omast. Mäletan, et üks huvitav komme oli küll: loengu lõppedes üliõpilased plaksutasid õppejõule tänutäheks. Ma ikka vahtisin esimestel kordadel, suu ammuli, ringi, et mis siis nüüd...

Ühel korral täitsa juhtuski, et istusin vales loengus.

Eks ülikoolihoone oli ka esialgu paras labürint. Kui olid Eestis harjunud igati loogiliste ruumitähistega, nagu S-240 ja A-135, siis auditooriumide nimed, nagu „B ep nagyelõado“ või „Golyavar B“, jooksutasid ikka alguses, keelt oskamata, juhtme päris kokku. Ühel korral täitsa juhtuski, et istusin vales loengus. Sain sellest aru alles siis, kui õppejõud ungari keeles rääkima hakkas...

Tagantjärele tarkusena, millega oleksid võinud paremini kursis olla?

Mõtlen ja mõtlen, midagi pähe ei torka! Need äpardused, mis ka ette tulid ... oleks jube igav olnud, kui oleksin neiks kuidagiviisi valmis olnud. Juba esimestel nädalatel sain näiteks valusalt vastu näppe sellega, et kippusin inimesi liiga kergelt usaldama. Minu hispaanlannast korterikaaslane maalis endast pildi kui suurepärasest juuksurist, kellel olid lausa isiklikud juuksurikäärid kaasas ja puha. Kuna mu kiharad polnud tükk aega frisööri näinud ja vaese vahetusüliõpilasena oli iga forint arvel, lasin kogenud spetsialisti otsi nüsima. Kui me pärast lõikust peegli ees keerutasime, meister kõrval õhinal seletamas, kuidas „Look! How beautiful!“, oleks tahtnud muidugi aega natuke tagasi kerida. Aga lõppkokkuvõttes oli see halenaljakas kogemus, mis tuletas meelde, et neid „lollilt enesekindlaid“ on meie seas ikkagi päris palju.

Mis oli sinu kõige olulisem õppetund seoses välismaal õppimisega?

Ma võiksin ju rääkida sellest, kuivõrd see parandas mu inglise keele oskust või kui rikastav oli teisi kultuure õppida – mis kahtlemata on ka täiesti omal kohal –, aga arvan, et parimaks ilmestajaks on hoopis üks lause minu tolleaegse töökaaslase suust.

Mind vabastas see kogemus nii mõnestki kammitsast.

Olin äsja tagasi tööle tulnud, kui ta mind äkki keset vestlust peatas: „Riina, sa oled nagu täiesti teine inimene, kuidagi hoopis vabam suhtleja!“ Ma tõesti arvan, et mind, loomult tagasihoidlikku introverti, vabastas see kogemus nii mõnestki kammitsast. See, et mul ei olnud oma traditsioonilist turvavõrku ümber, olin täiesti omapäi, sunnitud looma uusi tutvusi ... tundub, et minule oli igatahes seda tundmatus kohas vettehüpet hädasti vaja! Ja et seda arengut märkasin mitte ainult mina üksi, vaid ka inimesed minu ümber... Vägev!