Soomet seob venelastega paraku rohkem, kui tahaks tunnistada

Kirjastus Hea Lugu andis eestikeelsena välja Pekka Virkki avameelse raamatu „Järelsoometumine“, millest selgub, et soomlaste ja venelaste sõprussuhted riigijuhtide tasemel ulatuvad kaugesse minevikku ning tänapäevagi.

Pekka Virkki raamat „Järelsoometumine“ on sügavalt tunnetatud valu oma riigi mineviku ja tuleviku pärast. Juristi, ajaloolase ja poliitikahuvilisena on raamatu autor kogunud kaante vahele praktiliselt kõik, mis selle teema kohta siiani teada on ja mida on seni suures osas lukustatud arhiividest olnud võimalik välja kaevata.

Raamatu autor Pekka Virkki on väga suur Eesti fänn. Ta on õppinud muu hulgas Tartu Ülikoolis ja alustab oma raamatu eestikeelset versiooni südamiku pöördumisega Eesti lugejate poole. Raamatule on kirjutanud meisterliku järelsõna Rein Lang, kes soometumist sügavuti tundva inimesena ei kiirusta hõimuvellesid hukka mõistma, vaid toob diplomaatiliselt paralleeli eelkõige ajaloo uurimise vajadusega Eestis.

Eesti – see pole ju riik

Virkki kirjeldab, kuidas president Halonen ja välisminister Erkki Tuomioja esindasid edasi dogmaatilisemat „traditsiooniliste idasuhete“ joont – hoolimata sellest, et maailm, kus selline liin eksisteerida sai, kadus aastal 1991. Samuti hoolitsesid Soome tipp-poliitikud väidetavalt selle eest, et Soome poliitikute ja ametnike suhted Nõukogude Liidu esindajatega püsiksid võimalikult hästi saladuses. Hoiak „Eesti – see pole ju riik“ muutus küll 90ndate jooksul toetuseks meie eurointegratsioonile, kuid Eesti NATO-ga liitumise vastu olid Soome poliitikud jäigalt.

Kui soomestumist ka Eestis üldiselt vaikimisi mõistetakse või vähemalt selle toonast vajadust aktiivselt ei küsimärgistata, siis järelsoometumine ehk soometumise jätkumine 90ndatel ja edasi, millest räägib Pekka Virkki raamat, on hoopis teine teema. Venemaa ei olnud 90ndatel agressiivne, paaril aastal Jeltsini võimu ajal eksisteeris isegi ehk mingisugune demokraatialootus. Pekka Virkki raamat lahkab üksikasjalikult järelsoometumise ilminguid, tuues ära ohtralt huvitavaid fakte ja tõlgendusi, millest mõned puudutavad ka Eestit. Olgu see siis Herman Simmi poolõe töö Soome välismaalaste ametis; ekspeaminister Tiit Vähi võrdlemine ekspeaminister Paavo Lipponeniga Moskva huvide edendamisel või Danske panga idaraha pesu osaline Soome päritolu.

Energiapoliitika ja finantsmaailma saladused

Põhjalikumalt leiavad käsitlemist ka energiapoliitika ja finantsmaailmaga seotud küsimused. Raamatus kirjeldatakse, kuidas Soome firma Fortum müüs Tartu ja muud Ida-Euroopa jõujaamad ning ostis selle raha eest Saksa gaasifirma Uniperi, mis sai gaasi Venemaalt. Kuni ühel hetkel enam ei saanud ja Soome riigifirma kaotas miljardeid. Hiljem Vene-Saksamaa projektiks muutunud Nord Streami algataja oli omakorda Soome endine peaminister Paavo Lipponen, kes sai erinevate nõustamisülesannete täitmise eest firmalt sadu tuhandeid eurosid tasu. Virkki võrdleb Lipponeni Tiit Vähiga, kes autori sõnul samuti propageeris 90ndatel energiliselt Kremli energiaprojekte Uurali naftakompanii kaudu, mille omanik Timtšenko sai 1999. aastal Soome kodakondsuse.

Tarja Halonen tellis Putinile laulu Krokodill Genast

„Tarja Halonen ja Venemaa president Vladimir Putin õhtustasid Peterburis vaid paar päeva enne Putini 50. sünnipäeva 2002. aastal. Halonen otsustas asja ära märkida ja pani ka restoranlaeva kelnerid kaasa laulma Eduard Uspenski lasteraamatutest tuntud Krokodill Gena sünnipäevalaulu. Segaduses kelnerid laulsid. Putin oli samuti segaduses, kuid Haloneni pressiesindaja Maria Romantschuki arvates see meeldis talle.“

Ka Eesti Danske panga rahapesuskandaal oli osalt Soome päritolu. 2000. aastal ostis Sampo toona Optiva Panga nime all tegutsenud ettevõtte, millest sai 2006. aasta tehingu tulemusena Danske Bank. Hoolimata Põhjamaade finantskontserni kuulumisest ei integreeritud Eesti üksuse infosüsteeme panga ülejäänud osadega, mis arvatavasti raskendas rahapesu tuvastamist. Samal ajal kui teised ettevõtted vaevlesid pärast 2008. aasta finantskriisi enda ja oma põhitegevuste pinnal hoidmisega, näitas Eesti Danske massiivset tulemust: aastal 2011. aastal tõusis selle omakapitali tootlus koguni 47 protsendini. 15. märtsil 2023 avaldas Helsingin Sanomat Soome finantsinspektsioonilt teabenõude kaudu saadud dokumentidel põhineva artikli, mille kohaselt nii Danske Bank kui ka Nordea jäid Soomes karistamata, hoolimata sellest, et just viimases leiti suuri puudujääke rahapesu järelevalves aastatel 2012–2017. Ja seda „võidi kasutada“ Venemaa hiigeloperatsioonis vahendajana – just nii, nagu Bill Browder ja Svenska Dagladeti analüütik olid arvanud...

Imestust ja küsimusi Soome pankade ning nende üle järelevalvet teostavate ametiasutuste tegevuse üle on tekitanud ka Virkki hangitud dokumentide põhjal 4. juulil 2023 Ilta-Sanomates avaldatud uudis Vene oligarh Boris Rotenbergi sularaha väljavõtmisest, mida Suupohjan Osuuspanki võimaldas tal teha enne raha arestimise otsust.

Korruptsioon muutis kuju

„Soometumise keskseks tunnuseks oli poliitiline, majanduslik ja moraalne korruptsioon, mis oli tihedalt seotud Nõukogude võrgustikega. Kuid see ei kadunud Nõukogude Liidu kokku kukkudes, vaid muutis kuju,“ kirjutab Virkki.

Virkki arvates ei tee Soome eliit Putinile teeneid mitte hirmust, vaid enamasti majandusliku kasu saamiseks – Vene ohtu saab mugavalt salata. „Poliitiline ja majanduslik eliit said kõige rohkem kasu ohu olemasolust, mida oli raske kontrollida.“ „Soometumise fenomen oli suuresti privileegide jagamine ja nautimine.“ Vene musta raha ja rahapesu võrgustikud ulatusid Soome kaudu ka Euroopasse. Nõukogude Liidu / Venemaa eesmärk oli Soome kaudu kogu Euroopa soometuda… Soome kaudu paigutati Euroopa pankadesse vahendeid, millega hiljem nende riikide eliiti korrumpeerida. „Soomet sai kasutada „kasuliku idioodina“ Vene energiapoliitika edendamisel.“ Need on vaid mõningad nopped sügavalt mõtlemapanevatest mõttekäikudest, millega on võimalik raamatus tutvuda.

Soome rahva jaoks on nende valitsejad kahtlemata pühamad kui Eesti valitsejad eesti rahva jaoks. Kõrgeid võimukandjaid kritiseeritakse avalikus ruumis ülimalt doseeritult ja läbimõeldult. See ei ole tsensuur, see on enesetsensuur. Riik ja rahvas on rohkem üks kui Eestis, kus igapäevaselt võib leida näiteid vastandumisest. See selleks. Nii arvab aga keskmine soomlane ka praegu, et ärme soometumise teemat parem puutu. Mis oli, see oli. Lähme parem edasi. Soome on NATO-s, maskid ida pool on langenud. Virkki leiab, et püsivamad väärtuspõhised muutused ühe rahva sügavamas olemuses saavad toimuda siiski ainult konkreetsete süüdlaste vastutusele võtmise kaudu ja pakub selleks oma raamatus ka ühe lahenduse vastava uurimisinstituudi loomise näol.

Telli Pekka Virkki raamat „Järelsoometumine“ parima hinnaga SIIT!