Apollo Groupi juht Ivar Vendelin: kui keegi ütleb mulle, et see on loll mõte, siis järelikult tuleb see ära teha!

20 aasta jooksul on Ülemiste keskuses väikese kiirtoidurestorani ja videolaenutusega alustanud Ivar Vendelinist saanud keskuse suurim rentnik, kelle hallatavad poed, söögi- ja meelelahutuskohad võtavad enda alla lausa viiendiku Eesti suurimast kaubanduskeskusest. Edu võti tundub pealtnäha lihtne: kui ideed kritiseeritakse, siis järelikult tasub see ära teha!

Ülemiste keskuse sünnipäev on naljapäeval, 1. aprillil. Kas nende 20 aasta jooksul, mil te olete keskuses tegutsenud, on ka midagi naljakat juhtunud?

Kui keskus oli äsja avatud, oli selline olukord, et pidime selle peaaegu põlema panema. Chopsticksi restoranis läks leek natuke suuremaks, kui oleks pidanud. Aga tuletõrjesüsteem toimis hästi ja midagi hullu ei juhtunud. Chopsticksiga oli avamise nädalavahetusel tegelikult veel teinegi naljakas lugu. Rahvamass, mis sealt läbi käis, oli meeletu ja mäletan, et läksime oma partneritega Jyski ning ostsime sealt toole ja laudu juurde, et inimesed istuma mahuksid. Kui mõelda, siis naljakas oli ka KFC avamine, mis toimus ilma igasuguse reklaamita, aga korraga sain kõne, et järjekord on keskusest väljas, 300 inimest seisab ja ootab. Kana sai otsa kahe tunniga. Hiljem selgus, et esimese kuuga müüsime nii mitu tonni kana, et see küündis Euroopa rekordini.

Kas te oskasite juba keskuse algusaegadel sellist edu ette näha?

Kaubanduskeskusi oli toona Eestis palju vähem. Seda, et sellest tuleb selline suur edulugu, ma arvata ei osanud. Kui ma seda projekti esimest korda nägin, siis ma küll uskusin sellesse, aga mitte seepärast, et ma oleks ise nii tark olnud. Mul oli kogemus Leedust, kus samal ajal valmis Akropolise kaubanduskeskus, mis on praeguseks Baltimaade suurim. Me käisime seal oma Soome nõukogu liikmetega ja nad vaatasid, et mingid tädikesed korjasid seeni seal, kus leedukad ütlesid, et nad hakkavad keskust ehitama.

Soomlased arvasid toona, et see ei tundu küll hea mõte olevat ja lähme ikka kesklinna ning teeme seal oma Coca-Cola Plaza. See osutus väga valeks ja kalliks otsuseks, sest keskus tehti valmis ja see ikkagi tõmbas rahva sinna põllu peale. Kui keskus on piisavalt suur, hakkab see toimima. Mäletan, et Guido Pärnitsat ei tundnud ma toona üldse. Esimesed läbirääkimised toimusid tema kabinetis ja seal oli seina peal joonis, mille tema või keegi teine oli teinud Ülemiste keskusest. Ta siis näitas seal, et see punane täpp on Videoplanet ja see Chopsticks. Tegelikult sai siit Ülemistest alguse ka see, millest on praeguseks kasvanud Apollo Group.

Siiski, kui esimene uudisvaimustus möödus, jäi inimesi keskuses järjest vähemaks. Miks see lõpuks siiski käima läks?

Ülemiste keskuses oli tõesti mingi aeg, kus vaimustus hakkas inimestel kaduma ja ennustati, et Viru keskus on see, mis jääb püsima. Aga Ülemistes on alati olnud nii, et mõtleme koos, arutame, ja elasime need rasked ajad üle. Ei olnud seda mõtet, et nüüd peaks midagi sulgema hakkama. Pigem vaatasime, et Videoplanet oli liiga väike, ja me hoopis laiendasime seda. Ma arvan, et põhjus, miks raske aeg ületatud sai, oli selles, et nad tegid ikkagi piisavalt suure asja ja said aru, et nad ei müü siin Rolexi kelli, vaid inimesed tulevad, kui siin on koos mõistliku hinnaga armastatud brändid.

2004. aastal olite Ülemistes väikesed rentnikud Videoplaneti ja Chopsticksi restoraniga. Millega te praegu seotud olete?

Chopsticks on endiselt. Sellele on lisandunud söögikohad CHI, MySushi, Vapiano, KFC, Lido, Ice Cafe, Blender, O’Learys spordibaar, Apollo Kino, Apollo raamatupood, PetCity. Ma arvan, et ligi 10 000 ruutu tuleb kokku, umbes 20 protsenti keskusest.

Seega päris suur osa teie päevast kulub Ülemiste keskusele?

Ma mingil hetkel tõesti loobusin kontoritest oma ettevõttes ja suurema osa oma kohtumistest teen Ülemiste keskuses.

Tulles veel korraks tagasi keskuse algusaegade ja Videoplaneti juurde, siis kust te teadsite, millised filmid inimestele meeldivad?

Tol ajal me ei olnud ainult Videoplanet, vaid me esindasime praktiliselt kõiki filmistuudioid nii kinolinal kui ka videol. See oli põhiäri. Videoplanet tuli lisaks, sest ega neid originaalvideoid väga palju laenutatud. Me olime stuudiote esindajad ja esimesed 7–8 aastat vaatasime kõik filmid ise ära. See oli nagu elukutse, et pidi vaatama ja siis ennustama, mis läheb ning mis ei lähe. Tihti Ameerikast öeldi, et meil on väga äge pesapallifilm, aga see ei tähendnud, et kui see sealsele publikule meeldib, saadab seda ka siin edu.

Ennustused läksid siis täppi, sest inimesi käis Ülemiste Videoplanetis väga palju.

Ülemiste keskus oli sarnane Mustamäe Statoiliga, kuhu me viisime mingit filmi kümme tükki ja siis tund aega hiljem saime kõne, et tooge juurde, need laenutati juba välja. Siis me läksime kontorisse, panime kassetid autosse ja sõitsime nendega Ülemistesse. Tund aega hiljem tuli sama kõne, et kõik on otsas. Me siis mõtlesime, kui palju peab ühte filmi sinna viima? Rahvast käis tõesti palju.

Kust tuli idee, et kaubanduskeskuses võiks olla kino, spordibaar, restoranid?

Idee tuli sellest, et levis arusaam, et meelelahutus kaubanduskeskuses ei toimi. Et inimesed tulevad ainult šoppama ja lähevad siis ära. Aga mul on alati olnud selline trigger, et kui keegi ütleb, et see kindlasti ei toimi, siis tahaks selle kohe kindlasti ära teha. Kui Guido Pärnits ütles, et neil on laienemise plaan, siis temaga koos tegime selle plaani. Eesmärk oli, et inimesed satuksid ka keskuse tagumisse otsa. Ja siis hakkasimegi kino joonistama. Sellega oli tükk tööd. Ma arvan, et nii mõnigi keskus oleks sellele kriipsu peale tõmmanud.

Kas kino läks siis kohe täismajale?

Kinoga on selline lugu, et see on lokatsioonipõhine asi. Kui sa oled harjunud kuskil käima, siis uus peab olema palju parem, et inimene seda asukohta muudaks. Tuleb arvestada, et praktiliselt samal ajal valmis ju kaks kino. Ka T1 avas kino. Seepärast võttis selle käimasaamine kauem aega, aga praegu oleme väga rahul. Meie eesmärk iga kinoga on olnud teha parim asi linnas ja ma arvan, et nii ka läks.

Nii et inimene, kes ei tahtnud kinno minna, tuli poodi ja läks ikkagi kinno ning vastupidi?

Kunagi viisid meid maailmavallutusplaanid Moskvasse ja seal kinnisvaraarendajad rääkisid, et inimene tuleb Ikeasse, ostab tugitooli, läheb kinno ja pärast ostab paki piima ka veel. Seda ei ole ma kunagi uskunud, et inimene tuleb kinno ja istub seal, Ikea tugitool süles. Päris nii see siiski ei toimi. Me suutsime luua Ülemistesse sellise keskkonna, et lapsed saavad vaadata filmi, isa istuda samal ajal spordibaaris ja ema šopata. Oluline on kooslus, et kõik tuleksid hea meelega ja saaksid oma asju ajada. Minu oma lapsed käivad ka siin kinos ja mina saan samal ajal ringi vaadata või tööd teha.

Kas midagi on jäänud ka tegemata?

On. Laienduse käigus tahtsime teha siia ka Eesti suurima bowling’u-halli. Hetkel on siin viis rada, aga tegelikult oleks pidanud tulema 20–25 rada. See jäi ära seetõttu, et Rootsi O’Learys oli väga skeptiline ja arvas, et bowling meelelahutusena ei jää püsima. Praeguseks on siiski näha, et see on väga tugev meelelahutusvorm ja inimesi käib palju, lapsed peavad sünnipäevi, aga enam me seda siia teha ei saa.

Ülemiste keskus teatas hiljuti uutest laienemisplaanidest. Kas olete juba tuleviku peale mõelnud?

Mõtteid on küll, aga praegu neid lauale panna on veel vara. Ülemiste City kõrval olek ja keskuse avamine sinnapoole on väga suur pluss.

Kas 20 aasta pärast on Ülemiste keskus ikka veel alles?

Pandeemia ajal räägiti palju sellest, et keskuste aeg on ümber, inimesed tellivad toidu koju, kinnomineku asemel vaatavad Netflixi, aga praegu on näha, et piirangute kadudes taastus kõik väga kiiresti. Inimene on sotsiaalne tegelane, ta tahab kodust välja saada, nautida head filmi suurelt ekraanilt, maitsvat toitu. Ma arvan, et see trend jätkub, meie kliimas kindlasti. Praegu on maailmas väga populaarne raamatukogude, ilusalongide, kliinikute toomine keskustesse. Ma arvan, et see on see, mis jätkub ja kuhupoole keskused arenevad.