Üks härra selgitas, et kuna see on Eesti inimeste tragöödiapäev ja ka tema abikaasat küüditati kolmeaastaselt, siis peab seda päeva austama kõikide Eesti inimeste nimel. “Palun mõelge, mida see päev tähendas eesti rahvale. Paljud jäid sinna, aga paljud said ka tagasi tulla ja see tagasitulek oli veel traagilisem: siin oli uus õnnetus, kodud olid ära võetud, raha ei olnud,” ütles ta pisarates.

Teine härra sõnas, et tema tuli mälestama oma lapsepõlvesõpra. “1949. aaastal mängisime koos ja sõber viidi ära, mina jäin alles,” lausus ta.