KREMLI LEKKED | Anton Dolin Putini filmitööstusest: miljonid pensionärid vaatavad seda toodangut ja hääletavad valimistel õigesti
(104)
Venemaa presidendi Vladimir Putini režiimist lekkinud dokumendid näitavad üksikasjalikke plaane, kuidas Kreml valmistab presidendivalimisteks ette õiget pinnast, võttes üheks vahendiks filmid. Delfi küsis Venemaa tuntuimalt filmikriitikult Anton Dolinilt, kas see tõesti toimib.
Delfi sai enda valdusse Putini režiimi juurest lekkinud dokumendid, mis selgitavad üksikasjalikult, kuidas Kreml etendab avalikkuse ees miljardeid maksvat kodanikuliikumiste näitemängu, loob näilisi arvamusliidrite võrgustikke, ehitab propagandavõrgustikku, mis saadab igat Vene kodanikku sünnist surmani, ning nuhib keeruliste IT-süsteemide abil internetis omaenda kodanike järel.
Ühes lekkinud esitluses on täpselt kirjas, milliste filmide, teatrietenduste ja muude projektidega luuakse presidendivalimisteks sobiv emotsionaalne foon. Seejuures on esile toodud nn teemaliinid, millele need vastama peavad, ja filmide avaldamise graafik. Palusime seda esitlust vaadata sõja alguses Venemaalt põgenenud filmikriitikul Anton Dolinil. Ta räägib intervjuus Delfile selle nähtuse kujunemisest, eesmärkidest ja mõjust.
Millises seisundis on praegu Venemaa filmitööstus? Millise diagnoosi panete?
See on selline eksperiment, mida pole varem nähtud. See ei vasta ühelegi prognoosile, mis tehti pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust.
Eeldati, et kogu filmindus jääb sõja taustal seisma.
Ennustusi oli kaht tüüpi. Üks äärmuslikumaid oli, et kuna Hollywood on Venemaalt lahkunud, siis on Vene filmidel ja filmitööstusel kriips peal. Kui Hollywood Venemaale tuli, õppisid inimesed kinos käima, pileti eest maksma. Tasapisi harjuti ka vaatama teisi, mitte ainult Hollywoodi filme. Ja järsku lahkus Hollywood kõigest nädalaga. Ennustati, et keegi ei käi enam kinos, kinod suletakse ja kõigel on lõpp.
Teine ennustus oli vastupidine: kuna Hollywoodi enam pole, ei lahjenda enam miski propaganda ideoloogilist leent ja juba aasta pärast lähevad inimesed massiliselt vaatama kangelaslikke filme Donbassi kaitsjatest, Suurest Putinist jne. Selliseid filme, muide, ei olnud enne 2022. aastat olemaski.
Ükski film headest FSB-meestest ei ole kunagi olnud kassasoosik. Ükski avalikult Ukraina-vastaste ideedega film ei ole kunagi saavutanud suurt edu. Seega eeldati, et kogu filmindus jääb sõja taustal seisma või filmitööstus hakkab täielikult sõja heaks töötama. Kuid kumbagi neist ei juhtunud.
Ühelt poolt algas mõnikord avatud, mõnikord hübriidne vaikne tsensuur, mida pole alates [Jossif] Stalini aja lõpust kordagi nähtud. Kohati oli isegi 1930-ndatel, Stalini ajal rohkem vabadust. Teisest küljest lahjendasid kõike seda veel enne sõda käivitatud filmid ja projektid, millesse riik investeeris raha ja mida ei tahtnud lõpetada. Sellised filmid linastuvad tänini.
Film „Meister ja Margarita“ [2024] oli tohutu edukas. Selle filmi tegi USA kodanik ja sõjavastane Mihhail Lokšin, kes läks sõja alguses Ameerikasse. Võtted lõppesid enne sõja algust. Filmil oli hiiglaslik eelarve, millest osa oli ka valitsuse raha.
Ja mida siis teha? Valitsus on siin nii produtsendi kui ka tsensori rollis. Võita võib aga kas produtsent või tsensor olenevalt investeeringute summast, huvidest ja lobistidest. Tsensuur on meeletu. Kas filmi saab teha valitsuse rahata ja loota, et tsensorid lasevad selle läbi? Tsensuur toimib nii, et filmi levitamise õigusi väljastatakse või ei väljastata ja selle üle otsustab kultuuriministeerium. See tähendab, et kultuuriministeerium võib põhjust esitamata keelduda mis tahes filmi levitamise õigustest. Ja üha sagedamini ministeerium kasutabki seda õigust.
Vaata ka samal teemal valminud Delfi TV videolugu:
Teisest küljest on film muutunud võimaluste pärusmaaks. Pärast Hollywoodi lahkumist tormasid inimesed Vene filme vaatama, kuid mitte patriootilisi ega ideoloogilisi filme. Mida vähem ideoloogiline on film, seda meelelahutuslikum see on ja seda rohkem edu toob. See on muidugi üks suur eskapismi pidu – üleriigiline, millesse on segatud kõik 140 miljonit inimest.
Loomulikult tahab riik propagandaga tegeleda ja toodab propagandafilme nii televisiooni kui ka kino jaoks. Praeguseks (veebruar 2024 – M. V.) on Venemaal linastunud tegelikult ainult üks avameelselt propagandistlik film: „Tunnistaja“ [David Dadunašvili, 2023]. See kukkus aga kassas läbi – seda polnud kellelgi vaja.
On ka hübriidseid juhtumeid, näiteks film „Väljakutse“ [Klim Šipenko, 2023]. See ei ole avatult propagandistlik, kuid seda filmiti tohutute hunnikute riigi ja [riigimeedia] Pervõi Kanali raha eest kosmoses. See on film selleks, et olla uhke kodumaa üle. See ei ole sõja poolt, vaid Suurest Venemaast.
Või Nikolai Lebedevi film „Nürnberg“ [2023] – see ei räägi praegusest Venemaast, vaid sellest, kui pahad on ameeriklased – peaaegu sama pahad kui fašistid – heade Nõukogude sõdurite taustal. Praegust propagandat toidavad ka sellised filmid, mis ei ole otseselt propaganda eesmärgil tehtud, kuid aitavad sellele edukalt kaasa.
Nõukogude ajal kasutasid võimud oma eesmärkide saavutamiseks samuti filme. Mille poolest on praegune Putini loodud olukord teistsugune?
Olukord erineb väga tugevalt ja muutub kogu aeg. See muutus pidevalt ka nõukogude ajal. Näiteks 1920-ndad olid poliitiliselt ja majanduslikult väga karmid. See oli uut tüüpi repressioonide algus – esimesed vangilaagrid, Solovetsi saartele küüditamine. Kuid kunstis oli üpris suur vabadus.
Punased jooned olid, aga nähtamatud.
Näiteks avangardistide [Sergei] Eisensteini ja [Dziga] Vertovi filmid on väga vabad. Isegi kui on ideoloogiliselt laetud. Näiteks Eisensteini filmis „Oktoober“ [1927] on see ideoloogiline laeng siiras, mitte selline, nagu nõudis valitsus. Filmis näidatakse Leninit kangelasliku hiiglase asemel peaaegu koomilisena, Stalinit ei ole seal üldse.
1930-ndatel aga muutus kõik. Selgus, et isegi suurejooneline Eisenstein võib noa alla minna. Tema film „Bežini aas“ [1937] hävitati. Veelgi enam, Stalini korralduse järgi tehti tema valtsemisaja alguses täielikult ideoloogiline film, mis õigustas repressioone. Stalini tellimusel tehtud Eisensteini film „Ivan Julm“ [1944] sai ka Stalini auhinna. Kuid seejärel tegi Eisenstein „Ivan Julma“ teise osa [1945], mis on ilmselgelt totalitarismivastane. Film keelati ära ja Eisenstein peagi suri. Kuidas nii? Stalini ajal tehti ka totalitarismivastaseid filme. Kunst on veider asi, ta elab veidrat elu.
Ja juba 1950-ndate keskel, veel enne Stalini isikukultuse lagunemist hakkasid ilmuma hämmastava vabadusega lüürilised filmid. Linastus näiteks „Neljakümne esimene“ [Grigori Tšuhrai, 1956], mis räägib valgearmeelase ja Punaarmee täpsuslaskuri armastusest. Kuidas on selline asi võimalik? Ja üha rohkem ilmus filme romantilistest valgearmeelastest. See kõik oli korraga lubatud ja keelatud. Punased jooned olid, aga nähtamatud.
Tsensuur oli rohkem sulgudes. Pidi intuitiivselt arvutama, mida tohtis teha ja mida mitte. Selles mõttes ei ole midagi muutunud. Need nähtamatud jooned liikusid pidevalt kogu nõukogude aja ja liiguvad kogu Putini perioodi jooksul.
Ainus periood, mil neid punaseid jooni ei olnud, oli 1980-ndate perestroika lõpus. Filme tehti kõigest. Paljad kehad, sotsiaalsed probleemid, dedovštšina armees, vägivald, avalik nõukogudevastasus – oli kõike. Ja nii oli nullindate aastate keskpaigani. Putini esimene viisaastakuplaan sisaldas samuti loomingulise vabaduse võimalust, kuid tasapisi hakkasid ilmuma valitsuse määrused ja filmide tegemiseks tekkis raha.
Polnud veel käske ega keelde, vaid „selle jaoks on publikut ja raha, aga selle jaoks mitte“. Ja alates Timur Bekmambetovi „Öövalve“ (2004) tohutust eduloost – see film on minu arust loodud täielikus vabaduses – hakati aru saama, et filmid on kodumaine ressurss. See on ressurss ja seda saab ideoloogiliselt kasutada. Nii algaski Venemaa ideoloogia, propaganda ja tsensuuri lähiajalugu.
Loe ka: KREMLI LEKKED | Venemaa võimuladvik peab sadade miljonite eurode eest omaenda rahva vastu infosõda
Üks meie valduses olevaid dokumente kannab pealkirja „Loominguline sisu valimisteks“. Selle autorid on IRI (interneti arendamise instituut) peadirektor Aleksei Goreslavski ja Kremli sisepoliitilise ploki ühiskondlike projektide valitsuse ülem Sergei Novikov, kes esitlevad, milliste filmide, teatrietenduste ja muude projektidega luuakse presidendivalimisteks sobiv emotsionaalne foon. Peale otseselt sõda õigustavate projektide sisaldab esitlus ka rohkelt pehmeid teemasid: valitsuse abi peredele, vaprad avalikud teenistujad, patriootlikud häkkerid ja muu selline. Milleks see kõik vajalik on?

Vastus on väga lihtne. Suuremal osal Venemaa elanikel on teise riigi inimeste, Ukraina elanike kannatustest täiesti ükskõik. See on teine riik ja nad ei tea sellest mitte midagi. Nad on valmis uskuma seda, mida neile televiisoris, raadios ja internetis kandikul ette kantakse. Mitte sellepärast, et nad on nii rumalad, vaid palju mugavam on uskuda, et seal teisel pool on pahad natsid, kellega meie poisid võitlevad. Raskem on elada teadmisega, et seal on tavalised tsiviilelanikud, kes kannatavad meie omade tõttu. See on enese südametunnistuse ja meelerahu jaoks kõige lihtsam. Sa ei saa selle peatamiseks midagi teha ja lihtsam on uskuda, et kõik on nii, nagu sulle on räägitud.
Kuid ma arvan, et see ei välista fakti, et Venemaa kodanikud – kuni kõige kõrgemate korrusteni välja – kardavad tohutult Venemaa valitsust. Kui nad pole just täielikult aru kaotanud. Süsteem võib olla hirmus kõigi jaoks. Ta võib pöörduda ka oma kõige fanaatilisemate liitlaste ja sõprade vastu.
Ma ei usu, et kellelgi õnnestub teha head filmi positiivsest FSB töötajast.
Ja valitsus tahab seda muidugi muuta ja öelda: „Ma pole üldse nii paha, ma olen teie sõber, teie liitlane.“ Ja siit tulevadki filmid igasugu tublidest Vene häkkeritest, headest ametnikest ja sõbralikest politseinikest. Nõukogude ajal oli suurema osa politseinikest jutustavate teoste tellija NSVL-i siseministeerium. Ehk ministeerium ütles: „Meil inimesed kardavad politseid! Milline korralagedus! Teeme filmi lahedatest militsionääridest.“ Ja tehtigi. Ja inimesed hakkasid politseinikke armastama, kuid mitte päris politseinikke, vaid neid, kes olid ekraanil.
Praegu on selle mõju ilmselgelt täpselt sama. Kuid ma ei usu, et kellelgi õnnestub teha head filmi positiivsest FSB töötajast, kellega vaataja tahab samastuda. Või siis ägedast Vene ametnikust. Ainus lahe Vene ametnik on rahva silmis mingi saboteerija. Venemaalastele ei meeldi riigiaparaat. Lihtsalt praegu on sellest rääkida ja seda väljendada väga ohtlik. Isegi kõige hullemad natsionalistid – Ukraina, Ameerika, kelle iganes vihkajad – kardavad valitsust ega armasta seda.
Riik, mis omakorda väga vajab oma kodanikke, vajab neid valimistel ja mobilisatsiooni ajal, tahab loomulikult inimesi värvata. Kasvõi filmide abil.
IRI presentatsioonis on neli temaatilist liini, mis dokumentide järgi peaksid tekitama vaatajas vajalikke tundeid. Iga enne valimisi esilinastuv film peab vastama ühele valitsuse ettekirjutatud teemale. Miks peab Vene vaatajatele just neid nelja tundmust serveerima?

Ühelt poolt mõistab valitsus, et film on võimas ideoloogiline ressurss. Teisest küljest mõistab ta selle ressursi mittetäielikku hallatavust kõikidel tasanditel. Nagu ma juba ütlesin, on seda kontrollitud Stalini ja Eisensteini „Ivan Julma“ peal. Ja neile tundubki, et kui sa annad raha ja tellid muusika, on sul ka kontroll. Tegelikult see nii ei käi. Filmil on oma keel, oma tõde. Niipea, kui on olemas talent, tekib kohe võimalus teose kahe- või kolmekordseks tõlgendamiseks.
Siin peitubki oht. Esimene punkt: „Rahvuslike huvide kaitsmine, kultuurilised ja ühiskondlikud väärtused.“ Palun väga, traditsioonilised väärtused – mitte keegi ei tea, mis need on. Kas traditsioonilised väärtused on abortidest keeldumine? On see õigeusk? Rahvuslikud huvid ja kultuurilised väärtused on väga muutlikud.
Tundub, et meie kultuuriline väärtus peaks olema kooli kohustuslik kirjandus, vene klassika. Kuid kuidas tulla toime sellega, et nad kõik on täielikud karbonaarid – kõik on riigi ja isakese tsaari vastu?
Ilmselt on neil vaja filme, mis näitavad, et elu on nüüd parem, lõbusam.
Viimane film, mille peale jooksid kokku kõik Z-patrioodid ja propagandistid, oli „Meister ja Margarita“. See teos on kooli õppekava osa. Samal ajal on teose keskmes lugu autori tsenseerimisest. Mingisugune Pontius Pilatus, mingisugune Ješua Ha-Notsri. Teda keelatakse, temalt võetakse kõik ära ja ta pannakse vaimuhaiglasse. Samal ajal ärkab meil praegu Venemaal taas ellu tahtevastane psühhiaatria. Meil kiusatakse taga kirjanikke, raamatuid konfiskeeritakse kõikjalt. Kuidas nii? Ei ole ju kena kokkusattumus. Samal ajal on see kooli kirjandusklassika. Selle punktiga hakkab alati probleeme olema.
Teine punkt: „Venemaa elu kvaliteetsed muutused kui püsiv suundumus.“ Ausalt öeldes on see punkt täiesti plahvatusohtlik. Me kõik näeme neid kvaliteetseid muutusi ja neist kõik ei liigu paremuse poole. Ja see on tõesti püsiv trend. On selge, et kvaliteetne muutus on nende jaoks kvaliteetne paranemine. Ilmselt on neil vaja filme, mis näitavad, et elu on nüüd parem, lõbusam. Peab ju korralikult vaeva nägema ja välja mõtlema, millistes valdkondades on elu parem ja lõbusam. Võib-olla peavad nad tegema tööstusliku draamafilmi sõjakompleksi töötajatest. Sellest, kuidas nad hakkasid rohkem rakette ja pomme tootma ning elu muutus paremaks. Kelle jaoks on praegune aeg sotsiaalne tõukelaud? Äkki teeme kangelasliku eluloofilmi [Jevgeni] Prigožinist? Kuigi lõpp tuleks kuidagi välja lõigata või ümber kirjutada.
Kolmas punkt: „Meie aja kangelased, põhjused uhkuseks ja Venemaa suurnimed.“ Sama asi. Huvitav, kas oleks võimalik publikut tõeliselt meelitada ja teha näiteks Motorolast (nn Donetski rahvavabariigi juht Arsen Pavlov, kes tapeti 2016. aastal ta enda kodus – M. V.) kangelaslik seiklusfilm, mille lõpus terve kinosaal nutab ja ütleb: „Kurat, hea mees oli!“ Mind huvitab, kes võtaks sellise asja ette.
Neljas punkt: „Me oleme koos – projektid uute territooriumide elanikele, sõjalise erioperatsiooni temaatika.“ Nagu näeme, on see kõige keerulisem. Päris filme nn sõjalisest erioperatsioonist siiani tõtt-öelda polegi. Näiteks „Tunnistaja“ räägib sellest, et Butšas tegelikult ei toimunudki midagi. Sõjalisest erioperatsioonist tehti film, mis näitab, et sõjalist erioperatsiooni ei toimu. Filmis läksid Butšasse sõjaliste tunnusmärkide ja relvadeta viisakad inimesed ning ütlesid, et nüüd hakkame koos elama. Siis läksid pahalased teiselt (Ukraina – M. V.) poolt mõrva imiteerima.
Kõik need neli punkti on väga kavalad ja mitmetähenduslikud. Nende all võib pidada silmas mida iganes, mida parasjagu vaja on.

Kas IRI kavandatud filmid vastavad neile neljale „temaatilisele liinile“?
Kui see vastavus on võimalik, on see seal olemas, kuid kinofilm erineb tugevalt teleproduktsioonist. Esiteks, televisiooni tootmine on sageli odavam ja kiirem. Teiseks, teletoodang toimetatakse igaühe koju tasuta kätte. Aga kino puhul tuleb teadlikult valida film, minna kodust välja, kulutada raha, vaeva ja aega, et vaadata midagi, mille eest ei saa põgeneda teisele kanalile.
Teisisõnu, kinos käimine on a priori aktiivsema ja noorema elanikkonna jaoks, kes on protestimeelsem ja võimudele vähem lojaalne. Seda näitab ka statistika. Kino puhul saan hinnata, et filmimaailma globaalseks propagandaprojektiks muutmine ei ole neil seni edukalt läinud. See ei tähenda, et see ei õnnestuks homme. Inimesed – nii vaatajad, režissöörid kui ka produtsendid – kohanevad sõjaajaga. Ja raha – see ei hoolitse iseenda eest.
Kuid televisioon on sellega tegelenud juba väga kaua. Nad teevad odavaid dokumentaal- ja filmiprojekte kangelaslikest uutest Vene ametnikest, kurjadest ukrainlastest jne. Miljonid pensionärid vaatavad seda toodangut ja hääletavad valimistel õigesti. Põhimõte on „kümme vanaprouat rubla eest“. Odavalt ja vihaselt.
Televisioon on peamine ajupesu ressurss. Seda on alati nii kasutatud ja kasutatakse ka praegu. Midagi ei ole eriti muutunud, lihtsalt nüüd on rohkem sõda pooldavaid projekte ja vähem mittesobivaid projekte, ka esteetiliselt mittesobivaid.
IRI dokumentides on esitatud täpne ajakava ja plaan enne presidendivalimisi ja nende ajal filmide avaldamiseks. Miks on see vajalik? Kõigile on ju selge, millega valimised lõppevad.

See on Venemaa hübriidrežiimi kummaline nähtus. Mingil põhjusel peavad nad iseenda jaoks säilitama demokraatliku protsessi illusiooni. Milleks täpselt seda kellelgi Kremlis vaja on, seda ma ei tea. Minu vaatest oleks järjekindlam kuulutada meie ülemjuhataja kohe tsaariks ja ongi kõik. Igasugused üksikasjalikud ajakavad ja nende koostamine annab tunnistust ainult ühest: nende dokumentidega peab kellelegi aru andma, et raha õigel ajal kätte saada. See on vaid raha.
Ja nad ei koosta neid graafikuid üldse mitte sellepärast, et nad on tõsiselt uurinud ja otsustanud, kuidas sel moel vaatajate teadvust mõjutada. Justkui oleks alguses vaja näidata [Sergei] Bondartšuki „Sõda ja rahu“ koos käimasoleva sõja propagandaga reklaamipauside ajal ja seejärel näidata uut filmi „Tunnistaja“. Ma arvan, et nii see ei käi.
Dokumentides on esitatud ka täpne nende projektide levitamise plaan. Rõhutatakse, et nn uutel territooriumitel peab olema filmidel õige arv vaatajaid. Kui palju inimesed seda toodangut tegelikult vaatavad?
Oleneb, kus. Ma ei suuda uskuda, et okupeeritud alade kohalikud elanikud hakkavad teadlikult ja rõõmuga propagandatoodangut vaatama. Nad vaatavad seda samamoodi, nagu vanglas viibivad inimesed kuulavad hommikuti Vene hümni: sellepärast et nad ei saa kanalit vahetada. See on pigem elanikkonda mingit asja vaatama sundimiste arv. Kujutage ette, et keegi elab okupatsiooni all ja okupandid tulevad sinu juurde ja ütlevad: „Vaadake filmi sellest, kui hästi te meiega koos elate.“
Selleks et propaganda toimiks, ei pea see olema mitte ainult kõikjal ja totaalne, vaid ka andekas. Seni ei näe me suurt hulka andekaid inimesi, kes ennast propagandaprojektidesse segaksid.
Dokumentides on kirjas, et filmide ja projektide põhioht on kavandatud tähenduse mittevastavus valmis tootega. Riski vähendamiseks loodi 15-liikmeline „toimetajate osakond“, teisisõnu tsensorite rühm, et „jälgida kõiki tootmisetappe alates stsenaariumi ettevalmistamisest kuni valmis sisu avaldamiseni“. Millest see teguviis kõneleb?

Ma arvan, et see on üks naljakamaid algatusi. Nad on kõik päris koomilised, aga sellest midagi naljakamat ei ole. Kui on olemas spetsiaalne tsensuurikomisjon, mis töötab selle nimel, et vältida täiendavaid soovimatuid tähendusi, siis saab see toimida ainult ühe asja jaoks: kunstilise kvaliteedi halvamiseks.
Kui keegi võitleb andekusega, siis ta töötab iseendale vastu.
Hea kunst on alati mitmetähenduslik. Mida parem see on, seda suurem on võimalike tõlgenduste ja tähenduste hulk. Mida tugevam, seda keerulisem on tõlgenduste arv. Järelikult mida üheselt mõistetavam on kunst, seda keskpärasem see on. Mida keskpärasem, seda vähem mõjutab see inimesi. Inimesi, isegi kõige ajupestumaid, saavad mõjutada ainult andekad.
Kui keegi võitleb meelega mitmetähenduslikkuse vastu, siis ta võitleb andekusega. Kui keegi võitleb andekusega, siis ta töötab iseendale vastu.
Hea näide on „Poisi sõna. Veri asfaldil“ [Žora Krõžovnikov, 2023]. Selle üle vaieldi lõputult, kas see on sõja poolt või vastu. Kas see aitab valitsuse narratiivile kaasa või on sellega vastuolus? See on andekas asi, mistõttu kõik seda vaatasidki.
Kas Vene võimudel õnnestub luua oma alternatiivne reaalsus?
Venemaal õnnestub luua oma alternatiivne reaalsus, kuid see ei puuduta filmi- ega kunstivaldkonda. See puudutab ainult televisiooni – kujuteldavat maailma, mida vahendatakse teleekraani kaudu. Need on eelkõige informatsioonilised programmid ja jutusaated, isegi mitte seriaalid, sest kunstil on omad seadused, igasugusel kunstil, isegi mitte kõige paremal.
Kunst ise on olemuselt vastuolus propaganda, ühemõttelisuse ja valedega.
Hiljuti sündis üks anekdootlik lugu. Keegi kaebas väga veenvalt ja suurelt laulja Shamani (Jaroslav Dronov – M. V.) peale. Shaman on sõjaaja Venemaa superstaar. Seejuures nähakse selles, et ta kannab silmalainerit, LGBT-propagandat (LGBT liikumine on Venemaal keelatud – M. V.) ja keegi just hiljuti leidis tema muusikavideost [Aleksei] Navalnõi. Kuidas siis nii?
Shaman on kuulus, sest ta pole andetu. Ja kohe kui keegi pole andetu, ronivad välja süüdistused nii LGBT kui ka Navalnõi ja igasuguste muude asjade kohta, kuigi ta on spetsiaalne hübriidtoode, mis on välja aretatud propaganda eesmärgil. Nii on ja nii hakkab alati olema.
Kui siseneme kunsti territooriumile, siis kunst ise on olemuselt vastuolus propaganda, ühemõttelisuse ja valedega. Uskuge või mitte, kuid tegelikult võib totalitarismi õudusi leida nii Leni Riefenstahli kui ka Eisensteini filmides. Kohe, kui keegi on andekas, toimib tema looming mõlemas suunas. Konformiste ja inimesi, kellel ei ole mingit moraalset seisukohta, on rohkem kui küll. Aga ma ei oska nimetada ühtegi tõeliselt andekat ja veendunud filmitegijat, kes töötaks Putini propaganda heaks.