Nüüdseks on ta käinud sõja ajal Ukrainas mitmeid kordi. Rauno ei karda keda kuraditki. Rauno on see mees, kes istub rindele kihutava kastika kastis kuulipilduja kõrval, kui vaja.

Kui ma ise koos Raunoga Ukrainas käisin, siis sattus olukord, kus me pidime otsustama, kas läheme linna, mida venelased parasjagu tule all hoidsid. „Selge see, et lähme!“ ütles Rauno. Läksimegi.

Oluline on, et Rauno ei käi Ukrainas adrenaliini pärast, vaid missioonitundest. Inimesed Eestis peavad teadma, milline on sõda. Rauno on parim portreefotograaf, keda ma tean. Ta võib tundide kaupa oodata, jälgida näoilmeid ja tõsta just õigel hetkel kaamera ja tabada ilme, milles on terve maailm. Ta on sama teinud Ukrainas, näidanud sõda läbi inimeste.

Aga muidugi ei ole sõjafotograafia see, mis Raunot defineerib. Läbi aastakümnete on Rauno oma kaamerasilma läbi jäädvustanud Eesti inimesi ja meie aja muutumist. Tundlikkus ja kannatlikkus on teinud temast ühe parima Eesti fotograafi.