Euroopa kultuuripealinna tiitliaasta avanädalal on Emajõgi ja selle kaldad Tartu Kaarsilla kõrval tundmatuseni muutunud. Keset jõge kõrgub lava, jääl istuvad dekoratsioonid, Atlantise maja ette on kerkinud hiiglaslikud ekraanid ning kaldal küürutab külma käes tribüün, mis jõe ootusärevusega täidab. Tartu valmistub kultuuripealinna aastat vastu võtma suurelt ja selle vaatemängu juht on lavastaja Taavi Tõnisson.
Tartus sündinud Tõnisson (44) on näitleja ja lavastaja, kelle käe all on viimastel aastatel Eesti teatrites etendunud tipplavastusi. Nii mastaapse lavastuse loomine on talle esmakordne, aga Tartu 2024 avamise suurusega võrdväärseid etendusi on Eestist ka raske leida. Nüüd on avaetenduse korraldajana ligi kaks aastat kestnud töö jõudnud kulminatsiooni äärele. Esi- ja lõpuetendus toimub ainult üks kord: reedel, 26. jaanuaril kell 19.
„Lavastuse idee on saanud alguse Tartu 2024 juhtmõttest „Ellujäämise kunstid“, mis on need teadmised, oskused ja väärtused, mis aitavad meil tulevikus paremini elada,“ selgitas Tõnisson avalavastuse sünnilugu. Need kunstid on lavastaja jaoks eelkõige seotud inimeste omavaheliste suhetega.
Avaetendus räägibki sellest, kuidas inimeste teod ja soovid mõjutavad üksteist ja kui oluline on teineteisest hoolimine. Tõnisson seob inimesed, mõtted ja kultuurid üheks tervikuks, mis kannab pealkirja „Kõik on kokku üks!“. Kultuuripealinna aastal on Tartu Eestis ja Euroopas erinevate inimeste ja kultuuride kohtumise paik.
„Näiteks on meie kõige noorem näitleja seitsmeaastane ja vanim 86. Meil on Heino Elleri ja Eduard Tubina loomingut ning NOËPi värske pala, kultuuripealinna hümn „Young Blood City“. Laval on ballett ja breiktants,“ tõi lavastaja Taavi Tõnisson näiteid mitmekesisusest.
„Me proovime etenduses loomingulise spektri võimalikult laiaks tõmmata, sest ühiskonnas on olemas palju erinevaid inimesi ja loomingut. Meil on tohutult teadmisi, kuid vahel me tegutseme liiga oma žanri sees ja me lihtsalt ei näe alati ühenduskohti või ei oska omavahel õigeid võrgustikke luua,“ rääkis Tõnisson ja lisas tõe, et just koos tegutsedes oleme me kõige tugevamad.
Ühe inimese teod mõjutavad kedagi teist ja teise omad omakorda kolmandat. Selliste kohtumiste ja kokkupuudete abil luuakse võrgustik nii laval olevate näitlejate kui ka esitluskunstide vahel.
Iga kohtumine ja tegu viib järgmiseni ja nii vallandatakse laval ahelreaktsioon, mis näitab Tartu kultuurilugu eri ajastute, kultuurivormide ja -žanrite kaudu. „Me oleme otsinud ahelreaktsioone nii helis, valguses, liikumises, lavaruumis kui ka koreograafias,“ ütles Tõnisson ja avas ühe näitega etenduse sisu.
Etendus algab viie lapse mängust. Tõnisson kahtles hetke ja ütles siis välja – nad mängivad kulli. Selle mängu jooksul juhtub aga midagi, mis vallandab füüsilise ahelreaktsiooni, mida võib võrrelda näiteks Rube Goldbergi masinaga. See ahelreaktsioon viib tegevuse juba vette.
Seal muutub näitlejatele ja liikumisele keskendunud lavastus visuaalseks vaatemänguks Emajõe jääpinnal. Selline kultuurižanrite vahel liikumine on etendusele iseloomulik. „Klassikalist draamat kindlasti ei tasu oodata, tegu on liikumisele, helile ja visuaalidele keskenduva vaatemänguga.“
„Kõik on kokku üks“ viib vaataja koos viie lapsega rännakule läbi Tartu aja ja ruumi. Näiteks külastatakse teise maailmasõja eelset kaunist Tartut, aga jõutakse ka sõjajärgsesse aega, kus linn oli puruks pommitatud ja seda tuli taas üles ehitama hakata. Nii saavad vaatajad koos peategelastega unistada omale päris enda utoopilise Tartu – just nende endi oma.
Unenäoline reis viib kultuuripealinna inimesed läbi Euroopa Ukrainasse. Kammerkoor Kolm Lindu esineb koos Ukraina päritolu metsosoprani Anna Dõtõnaga – see tuletab meelde omavaheliste suhete olulisust eriti rasketel hetkedel.
Etendusest ei puudu ka keskkonnateemad, mida antakse edasi animaator Sander Joone loodud dokumentaali kaudu. Kosmilisi kiirgusi lisavad Trad. Attack! ja Sander Mölder ning sisekosmosesse aitab piiluda Tartu bänd Lonitseera.
Niivõrd mitmekesiste esinejate ja distsipliinide kokku toomine on Tõnissoni jaoks olnud üks võrgustiku loomise olulisi osi. Kogu võrgustikku loovad ja hoiavad aga koos viis noort peategelast, kes saavad hoolimata eri vanustest ja taustadest hästi läbi.
„Nad on väike ühiskonna mudel. Kui nemad saavad omavahel hakkama, siis suudame ka meie omavahel suheldes läbi saada. Lavastus tuletab meelde, et saame valida, kas pöörame näo parema tuleviku suunas või pöörame selja,“ ütles Tõnisson. Ja see ei kehti ainult laste mängitavate rollide kohta. Ühine ja hoidev võrk on loodud inimeste endi vahel ja etenduse meeskonnas.
