„Kui täna milleski positiivset otsida, siis sellest, et viimastel nädalatel on rohkem kui varem räägitud õpetajate tööst. Nii sellest, mis õpetajaid selle ameti juures hoiab kui ka sellest, mis paneb mõlgutama lahkumismõtteid. Juba aastaid oleme paraku näinud, et igal aastal loobub õpetajatööst sadu pedagooge, olgu nad koolis töötanud paar või paarkümmend aastat,“ kirjutas Karis.

President lisas, et loobumise põhjuseid on erinevaid, kuid tagajärg üks – hariduse kandetalad muutuvad aina hapramaks. „Tänased teod ja väljaütlemised ei kujunda mitte ainult järgmise aasta ega ka järgmisele kolme aasta olukorda, vaid vähemalt aastakümmet,“ märkis ta.

„Haridussüsteemi jätkusuutlikkust ei saa hinnata ainult selle järgi, kui hästi saavad hakkama need, kes on kooli alles jäänud. Kõnekam on mõelda, kes ja miks on läinud. Või loobunud tulemast, kuigi on õpetajaks õpitud. Kohtudes õpetajatega kinnitavad mulle kõik, et streik pole palga pärast. Pigem soovitakse tuua välja kohati liig suureks rebenenud vastuolud – kuidas erinevad koormus paberil ja tegelikus elus, milline vastuolu on töötingimuste ning õpetajatele esitatavate nõuete ja tema vastutuse vahel, võrreldes teiste magistrikraadiga spetsialistidega. Samuti vastuolu tulevikukarjääri osas õpetajana ja teistes eluvaldkondades,“ märkis president.

Karis lisas, kuidas need mured on ammu teada, kuid võib-olla on tegutsemise asemel liiga kaua lihtsalt mõeldud.

„Aga kõige rohkem ilmestab olukord oskamatust kokku leppida, mis on Eesti ühiskonnas muutumas krooniliseks. Ja see ei puuduta ainult õpetajate muresid,“ sõnas Karis.