Et peagi võivad geid ja lesbid omavahel abielluda, oli veel aasta algul tõsine aruteluteema vaid ühes Eesti meediaelu nurgakeses. „Kristlane ei saa ilma pattu tegemata valida Reformi, sotse ja Eesti 200,“ kirjutati väljaandes Meie Kirik pärast parteide valimisprogrammide avaldamist. Sama sõnumit võimendati ka Objektiivis.
Peavoolumeedias ja riigikogu valimiste kampaanias laiemalt ei olnud samasooliste abielu teemaks. Ükskõik kuidas küsimuse tähtsust hinnata, tähelepanu saab ikka see, mille üle otsustamine on ka päriselt kaalukausil. Valimistuhinas ei paistnud, et abieluvõrdsusest võiks järgmisele võimuliidule tõsine otsustuskoht kujuneda. Abieluvõrdsust toetas realistlikult riigikokku pääsevatest parteidest kaks väiksemat: sotsid ja Eesti 200. Polnud mingit varianti, et nad kahepeale enamuse saaks. Reformierakond oli teada kui laias laastus liberaalne erakond, ent juba üle 15 aasta on nad olnud rahvapartei, mis püüab üldist liberaalset ideoloogilist joont hoides võimalikult palju hääli saada. Selle lähenemise puhul on parem, kui valimisprogrammis pole „teravaid nurki“, mis võivad süüa oravate valijabaasi konservatiivsemat osa. Reforminoored toetasid abieluvõrdsust, aga valimisprogrammis piirduti toetusega kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmisele.
