ÜHE PILDI LUGU | Kuidas püüda pildile vastumeelset pildistatavat?

Ikka ja jälle meenub igapäevast tööd tehes lapsepõlves loetud Heino Pedusaare raamatu pealkiri „Pildistamine?... See on imelihtne!“.

Istun autos Draamateatri kõrval parklas. Pea on tühi. Mida teha? Teatri sisemuses ootab mind tundliku mõttemaailma ja kriitilise meelega kunstnik-lavastaja-näitleja. Ma tean, et too inimene pigem ei poseeri meediale ning on ka üldiselt meedia suhtes ülikriitiline. Mingi ime läbi on siiski intervjuu kokkulepe saadud, ilmselt vajadusest järjekordset suurteost reklaamida. Pea on tühi. Mind ootab mustade seintega prooviruum. Kuidas pildistada nii, et ma ei kordaks ennast ja ma ei lahkuks võttelt õõnsana – poolikuna?