Olaf Scholz vihtus eile varrukast välja rahutuvitriki, millesugust ei osatud temast seninähtu põhjal üldse oodatagi: selmet Ungarit ülejäänud EL-iga Ukraina liitumisläbirääkimiste puhul ükshäälsusele moosida, lasti vastumeelt tundval riigijuhil hoopistükkis otsuse tegemise ajaks ruumist lahkuda.

Juriidiliselt on kõik korrektne: ükshäälse otsuse puhul võib liikmesriik loobuda kaasa hääletamast, lastes vastuvõetaval otsusel küll jõustuda, kuid sedasi ei seista ka selle vastu. Kui riigil on soov aga seda tega, on tal selleks vetoõigus - ükshäälsuse printiibi puhul piisab ühest vetostajast ning otsus ei lähegi läbi.

Ungari peaminister Viktor Orban on olnud - ja on tänagi - Ukrainale liikmesriigi staatuse andmise suhtes suur vastane. Miks ta oma vetost loobus?