Reet Aus rõivajäätmetest: kujutleme, et tarbime teadlikult, ent tegelikult läheneme kaosele

Rõivaste tarbimine on Euroopa Liidus 20 aastaga kahekordistunud ja oma panuse on siin andnud ka Eesti, kus kasutatud tekstiilide hulk olmeprügis moodustab juba kümme protsenti. Tegelikult saab tekstiilijääke edukalt taaskasutada ja neist uusi tooteid luua, nii selgus Eesti Kunstiakadeemia projektist.

„Räägime iga päev, kuidas jätkusuutlikkus on oluline ja tarbimist peab vähendama, kuid meie tarbimisnumbrites see ei väljendu. Võib öelda, et Eesti inimesel läheb hästi, sest kulutame palju uute riiete ostuks ja tarbime sama palju kui soomlane ning taanlane. Lätlane ja leedulane tarbivad muide meist palju vähem. Veel mõni aasta tagasi moodustas tekstiilijäätmete hulk eestlase olmeprügis viis protsenti, praegu ligineb see kümnele protsendile,“ räägib Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur, moedisainer ja keskkonnaaktivist Reet Aus.

Muret teeb tema sõnul nii numbrite suurenemine kui ka see, et Eesti ei ole ikka veel midagi praktilist ette võtnud tekstiilijäätmete ringlusse võtmiseks läbi väärtustava taaskasutuse või ümbertöötluse. „See teema oli päevakorral juba aastal 2007, kui ma alustasin doktoriõpinguid. Praegused Euroopa Liidu regulatsioonid ütlevad, et aastal 2025 peame koos teiste liikmesriikidega hakkama tekstiilijäätmeid kokku koguma ja sealt edasi ka ühel hetkel ringlusse suunama, kuid hetkel ei tea keegi, kuidas seda teha. Tegemist on teemaga, mis vajab kiires korras lahendust!“

Mõistlik on tegeleda terve ahelaga, üksikutest protsessidest pole kasu

Aus on eest vedanud mitmeid tekstiilijäätmetega seotud projekte. Üheks neist oli Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) ringmajanduse projekt „Eestis tekkivate tekstiilijäätmete ringlussevõtu ja tootearenduste lahenduste väljatöötamine“, mille raames läbiti terve praktiline protsess alates tekstiilijäätmete kogumisest, sorteerimisest, puhastamisest kuni kiustamiseni ning kiust uute toodete väljatöötamiseni. „Oluline oli korraga võtta vaatluse alla kogu ahel, sest materjaliarenduse protsess ning tootearendus peavad käima käsikäes. Vastasel juhul ei tea materjalitehnoloogid, millist materjali teha, disainerid ei oska neist midagi disainida ja kokkuvõttes ei leia saadud uued materjalid rakendust. Püüdsime tehnoloogia ja disaini kokku tuua ning jõuda konkreetsete tootenäidisteni.“ Projekt edenes Ausi hinnangul vastavalt ootustele: selle raames õpiti palju, saadi aru, mida saaks kohe ära teha ning mida on veel vaja arendada.

„Nüüd tegeleme jätkuprojektiga, tehes kliimaministeeriumile raportit, millised peaksid olema tekstiilijäätmete käitlemise vallas järgmised praktilised sammud,“ räägib ta. „Esimene asi, mida peaksime tegema ja mis ei ole keeruline, on jäätmete kogumine. Sealt edasi on Eestis olemas kahjuks ainult rõivaste korduskasutuse võimekus, ent puudub võimekus ümbertöötlemiseks. Riik, teadus- ja haridusasutused ning ettevõtjad peaksid astuma dialoogi, et suudaksime koos vähem kui 1,5 aastaga vajalikud lahendused välja töötada, luua korraliku kogumis- ja sorteerimissüsteemi ning panna üles tekstiili ümbertöötluse. Kõike seda võiks teha ka koostöös mõne teise riigiga, kaasates näiteks projekti Soome, Läti või Leedu. Soome ja Rootsi puhul on väga head näited, kuidas juba selle probleemiga tegeletakse. Kuna jäätmete kogumine, sorteerimine, purustamine ja töötlemine on kallis, peab aga siin taga seisma riigi ning omavalitsuste strateegiline otsus. Lihtsalt start-up’iga nii suurt probleemi ei lahenda,“ nendib Aus.

Paraku pole tekstiilil ka kuigi häid põlemisomadusi, selleks nõuab see teiste materjalidega segamist, mis on kallis. Reet Ausi sõnul teeb aga rõõmu, et hoolsamad inimesed viivad oma kasutatud korralikud rõivad taaskasutuskeskustele, ent ikkagi jõuab olmeprügisse liiga palju tekstiilijäätmeid, mida saaks ümber töödelda.

Lihtsate vahenditega tööstuslike lahendusteni

KIK-i toetatud ringmajanduse projektist tuli Ausi sõnul välja kaks olulist asja. „Esiteks on kõik võimalik, kui vaid tahta, sest teadmisressurss on meil riigis täiesti olemas. Selgus, et väga väikeste ja lihtsate vahenditega on võimalik jõuda tööstuslike lahendusteni. Probleem on aga selles, et hetkel veel on riigi valmisolek selleks nullilähedane. Lahendus pole keeruline, ent see lihtsalt ei ole hetkel majanduslikult edukas. Põhjus on selles, et ettevõtlus töötab eduka toote pinnalt, aga praegu oleme ju edukast tootest veel väga kaugel. Ja kui jõuamegi tooteni, pole selle eeliseks kindlasti hind ehk siis võrreldes uuest materjalist rõivaste tegemisega on tegemist ebavõrdse stardipositsiooniga. Nutika disaini ja hea tootearendusega on kõik võimalik, aga riigi abita tööstust püsti ei pane.“

Aus toob näiteks Soome, kus tekstiilijääke kogutakse ja sorteeritakse ning Turus asuv suur tehas purustab jäägid kiududeks. „Aga purustatud kiule pole hetkel piisavalt turgu! See on üldine globaalne probleem, et oleks vaja tegeleda tootearendusega, et mis selle suure kiumassiga peale hakata. Nii palju madratseid ei ole meie planeedile vaja, kuhu need sisse panna,“ selgitab ta. „Meie katsetasime oma projektis kahte tootesuunda: kudum ja lõnga valmistamine ning tekstiilsed tasapinnalised lausmaterjalid ja mööbel. Kusjuures mõlemad katsed olid edukad, mis on suurepärane näide, et aastase projekti ja olematute vahenditega on võimalik jõuda lahenduseni.“

„Selle meetodi eeliseks on jäätmevaba valmistamine, kuna 3D-masin kulutab kõik materjali ära ega jäta jääke. Suurepärane perspektiiv – rohkem aega ja raha investeerides saaks tekstiilijäätmed teha lõngaks ja neist uued tooted kududa. Samamoodi saab edukalt luua lausmaterjale, millest näiteks mööblit valmistada. See eeldab muidugi testimist, erinevate kiudude ja koostiste katsetamist ning tihedat koostööd disaineritega. Aga kõik on võimalik!“ lisab Aus.

KIK toetas Eesti Kunstiakadeemia projekti „Eestis tekkivate tekstiilijäätmete ringlussevõtu ja tootearenduste lahenduste väljatöötamine“ 96 947 euroga siseriiklikust keskkonnaprogrammist.