Mullu augustis ületasid HUR-i võitlejad tollal veel vett täis olnud Kahhovka veehoidla. Nende eesmärk oli luua sillapea vasakkaldale, mis oleks sobiv Enerhodari vabastamiseks. Varem oli sellest operatsioonist rääkinud anonüümseks jäänud võitleja „Volodõmõr“.

Venelased püüdsid sel ajal ühendada Zaporižžja tuumajaama oma energiasüsteemiga.

HUR-i võitlejad jõudsid küll vasakkaldale, aga eesmärk jäi saavutamata. „Volodõmõri“ sõnul puudus neil suurtükiväetoetus. Ülekaalukate okupatsioonivägede surve all ukrainlased taganesid. HUR-i üksustel polnud ka varasemast selliste operatsioonide kogemust.

Budanov ja tema meeskond ei loobunud aga mõttest Enerhodar ja tuumajaam vabastada. HUR-i üksused püüdsid veel kaks korda Dnepri vasakkaldale jõuda. Viimasel katsel osales NV teatel mitusada meest.

„Aga nagu HUR omandas dessantide kogemusi, muutusid venelased selles piirkonnas üha rohkem valmistunuks. Ja kolmanda dessantoperatsiooni ajaks võtsid nad päris kaldal kasutusele raske sõjatehnika, sealhulgas tankid,“ öeldakse artiklis.

Nii ei suutnud HUR-i võitlejad ikkagi kanda kinnitada ja olid sunnitud taganema. Budanov tunnistas, et operatsioonide õnnestumine jäi nii juhtimise kui ka läbiviimise puudujääkide taha. Venelased ei söandanud aga ühendada Zaporižžja tuumajaama oma energiasüsteemiga, rõhutas Budanov.

„Samuti mängis operatsioon üht teist rolli: see andis kõigile praktilisi oskusi – alates staabist kuni võitlejateni – kuidas opereerida veel. Seda kogemust rakendati ja kasutati hiljem. Näiteks Krimmi dessandi käigus,“ märkis Budanov.

Jaga
Kommentaarid