„Kui ma eile kuulasin NATO peasekretäri Jens Soltenbergi pressikonverentsi ja eriti hoolega neid vastuseid, mis ta andis segaduses Ukraina ajakirjanike küsimustele selle kohta, et mida siis õigupoolest Ukrainale öeldi, siis mina puhtalt inimlikult tasemel ütleksin, et peasekretariaati tabas paanikahoog. Sest jutt sellest, et Ukraina koht on NATO-s, aga ametlikku liitumisprotsessi me veel ei alusta – see on see, mida sisuliselt öeldi – see jutt tundub natuke liiga toores või läbimõtlemata nii sõnastuslikul kui diplomaatilisel tasemel,“ rääkis Oidsalu ERRile.

„Võib-olla oli nii, et Stoltenberg ka ikkagi uskus, et USA ja Saksamaaga saadakse mingi kokkulepe ja neile mõnele riigile, mis nende kahe varju hoiavad oma vastuseisus, aga seda ilmselt ei juhtunud ja siis ei jõutud mingit paremat jutupunkti kokku panna, kui et liitumisprotsessi ei alustata, aga me jätame ühe jupi sellest protsessist vahele,“ lisas ta. Oidsalu viitas liikmesuse tegevuskavale (inglise keeles Memberhip Action Plan, MAP – toim.), mida ei antud enne liitumist ka Soomele ja Rootsile, mistõttu ei ole sellest loobumine Ukraina puhul pretsedent ega vastutulek.

„Vabandust, et olen nii sõjabürokraatlik, aga see Vilniuse kohvijoomine oli selline sõjanohikute kohvijoomine. Räägiti mingite dokumentide heakskiitmisest, mida otsustati juba aasta tagasi (Oidsalu viitab ilmselt regionaalsetele kaitseplaanidele - toim.) ja siis ei suudetud sirgeks triikida ka neid jutupunkte, mida Ukraina osas rääkida,“ resümeeris ekspert.

Oidsalu soovitas lugeda ka kolmapäeval Eesti Ekspressis avaldatud artiklit sellest, kui väikseks on jäänud Euroopa riikide relvastuse ja laskemoona varud ning kuidas paistab selles kontekstis Eesti tehtud algatus anda Ukrainale miljon mürsku.

„See ettepanek kolksus sisuliselt vastu seda reaalsust, seda loidust, mis Euroopa riikide seas valitseb igasuguse moonatootmise ja asjade tegemise osas. Tervikuna on Ukraina praegu sellel kursil, et kui nüüd ei tule mingeid ulatuslikke läbimurdeid rindel, siis me sügiseks oleme sellises olukorras, kus läänel ei ole suurt võimekust enam Ukrainale lahingumoona peale anda. Ja kui selleks ajaks ei ole alasid tagasi vallutatud, et siis tulevad läbirääkimised ja võib-olla nende läbirääkimiste käigus hakatakse Ukraina NATO-liikmesusest rääkima kui millestki, mida Ukraina võiks saada millegi vastu – oma territooriumi loovutamise või kasvõi olukorra ajutise aktsepteerimise vastu,“ arutles ta.