Kuidas jõudsid tõdemuseni, et soovid saada õpetajaks?

Õpetajaks saamise mõte on mul pidevalt peas olnud. Ehkki alustasin ülikooliõpinguid Tartu ülikoolis keskkonnatehnoloogia erialal, oli õpetajaamet võimaliku variandina juba siis mõtteis. Ühel eluhetkel tekkiski soodne võimalus taas õpinguid alustada ja nii asusingi Tallinna ülikooli bakalaureuseõppes pedagoogika erialal õpetajaks õppima.

Lisaks õpingutele töötad sa Tallinna 21. koolis õpetajana. Räägi, mida õpilased sulle viimasel ajal õpetanud on?

Õpilased tutvustasid mulle hiljaaegu mobiilirakendust Duolingo. Tõmbasin selle nende eeskujul endale ja hakkasin uut keelt õppima. Eks näis, kui kaua see huvi püsib.

Üldiselt on õpilased aidanud mul saada paremaks õpetajaks. Erinevad inimesed, situatsioonid ja kogemused nõuavad erinevat lähenemist ja lahendamist. Tihtipeale ei pea õpetaja nendega üksinda tegelema – õpilased teavad ka ise, mis võiks olla parim lahendus.

Uuringud näitavad, et paljud meie õpetajad on ülekoormuse tõttu läbi põlenud. Kuidas sina end ühteaegu õppides ja töötades selle eest hoiad?

Minu ümber on palju hoolivaid inimesi, kes mind õpingute ajal toetavad. Seetõttu pean ennast õnnelikuks inimeseks.

Kuid mida ma ise teen? Peamine nipp, mida kasutan, on seotud aja planeerimisega. Mul on planeeritud enda jaoks eraldi vaba aeg. Eriti teraselt pööran sellele tähelepanu siis, kui mingil põhjusel hakkavad kohustused üle pea kasvama.

Mõnikord tõden, et jään näiteks koduste ülesannete esitamisega hiljaks, kuid õppejõududega on võimalik kokkuleppeid sõlmida. Vaba aja loomiseks ümberkorraldusi tehes tekitan endale teinekord täiesti vaba päeva, kus saan süümepiinadeta puhata või tegeleda hobidega. See päev aitab taastuda, et uue hooga töösse ja õpingutesse sukelduda. Selliste päevade võtmine on hästi vajalik!

Mis on sinu peamised rõõmud õpetaja­ameti juures?

Õpetajaameti juures on eriti vahvad need hetked, kus näen, et õpilane on aru saanud, et õpetaja on ka ikkagi inimene. Näiteks, kui ma ei tea mingi küsimuse vastust, siis pakun, et uurime selle koos järgmiseks tunniks välja. Sellised ühised õppimishetked toovad rõõmu.

Mulle tundub, et tudengiks olemine on samuti lähendanud mind kui õpetajat õpilastega. Võimalik, et mõnel on tekkinud mõte, et õpetaja käib ka (üli)koolis ja teab natukene, mis tunne õpilastel on.

Üldiselt on rõõmustav näha ka õpilaste arengut. Koolitööga raskustes ja murelik õpilane võib õpetaja toel järgmisel päeval tulla kooli säravate silmadega. Mõnikord on näha, kui õpilasel käib peas see n-ö klikk ning pusletükid lähevad kokku ja tekib ahhaa-moment. Need hetked teevad heameelt.

Mis on selle töö juures kõige keerulisem?

Arvan, et kõige keerulisem on missioonitundest mitte üle töötada või liigselt muretseda. Kui soovid õpilastele parimat, siis on raske endale esitatud nõudmistes järele anda. Õpetajaametit on keeruline võtta lihtsalt kui tööd. Kuid ma loodan, et need on rohkem alustava õpetaja mured ning ajapikku tekib tervislik tasakaal.

Missugustel inimestel soovitad õpetajaks õppimist kaaluda?

Peamine edasiviiv jõud on iseenda motivatsioon, soov ja tahe. Kui see on inimesel olemas, siis julgen õpetajaametit soovitada. Küll aga võiks uurida, mida õpetajaks olemine hõlmab. Ainult sellest kogemusest ei piisa, et inimene on õpetajat klassi ees toimetamas näinud. Palju aitab kaasa ka see, kui huvilisel on olemas mingisugune klassi ees esinemise või õpetamise kogemus. Kõige olulisem on aga meeles pidada, et kõike on võimalik õppida ja kõiges saab ajapikku paremaks. Nii ka õpetajaametis!

Jaga
Kommentaarid