Sotsid rakendasid taktikat, millega on parlamendivalimistele vastu mindud ka paaril viimasel aastal: tuntuimad nimed leiab nimekirja põhjast.

„Sotsiaaldemokraadid on oma üleriikliku valimisnimekirjaga järjekordselt välja tulnud huvitava lahenduskäiguga: 2015. aastal paigutasid nad oma au ja hiilguse nimekirja lõppu, sama tegid nad 2019. aastal ja ka nüüd. Nimekirja viimase kümnendi seas on väga tuntud ja erakonnale väga olulised poliitikud,“ märkis Toomla.

Ta märkis, et teatud loogika on sellisel paigutamisel olemas.

Tänavu on sotsid olnud veidi ettevaatlikumad.

„Eeldatakse, et kogenud poliitikud tunnevad valimiskampaania üksikasju piisavalt korralikult, et ainult oma tegevusega kokku koguda hääled vähemasti ringkonnamandaadi, parimal juhul isikumandaadi tarbeks,“ selgitas ta sotside sammu tagamaid.

Toomla viitas, et see strateegia pole end möödanikus just alati õigustanud.

„2015. aastal sellise käiguga pisut kõrbeti, kuid eelmisel korral läks paremini,“ meenutas ta. „Sel korral on sotsid olnud ka veidi ettevaatlikumad – nüüdne esikümme koosneb tuntud poliitikutest. Varasematel kordadel oli esikümnes võib olla küll erakonnale vajalikke inimesi, kuid nende tundmatus ei võimaldanud isegi mitte kompensatsioonimandaadile pretendeerida.“

Toomla märkis lisaks, et sotsid on üldnimekirja esikümnes järginud sotsiaaldemokraatlikku mõtteviisi: kohad on jagatud meeste ja naiste vahel võrdselt.

Viska nimekirjale pilk peale: